Kategooriad:

Hirmuga silmitsi seismine

25. detsember 2018

Emotsioonid

Aasta lõpp tõi endaga kaasa võimaluse ühenduse luua oma lapsepõlve unistuse, armastuse ja suurima hirmuga - hobustega. Õpin hirmude ületamist siin ja praegu. Olen kartnud perutavat hobust ja läbi elu on olnud aukartus hobuste vastu.
Võtsin vastu võimaluse hobuste eest hoolitseda, teades, et tegemist on rahulike hobustega ja kohapeal selgus, et tegemist on hobustega kes kannavad endas kõike seda mida kartnud olen.

23.12.2018
Täna kartsin, tõsimeeli kartsin hobuste juurde boksi minna, et talliust avada ja nikerdada boksiustega, et õue saaks ka erutunud käitumisega eraldi boksis hüppav hobune.

Öeldakse, et hobuse juures ei tohi hirmu tunda, ta tajub selle ära. Eksole. No kui mul on hirm, mis showd ma siin teen, et ma ei karda, no keda ma petan.

Täna käisin tallis kaks korda. Esimest korda oli hirm nii suur, et otsustasin, et sellisena sealt head kogemust ei tule, eemaldusin ja istusin tükk aega omaette ja kogusin ning vaatlesin iseennast.

Hirm väljendub kolmel viisil, mis on meie vana aju ehk roomaja aju reaktsioonid kuidas ohuga toime tulla:
- tardu
- võitle
- põgene

Kuna hobused on suured, siis võitlemine minu roomaja ajule ei sobinud. Põgeneda tahtsin küll ja veel kuidas aga no hobused oli vaja õue saada, et nad saaksid sööma minna ja liikuda ja see variant ka ei sobinud. Tardumine ka väga ei aita - aeg liigub edasi aga tulemust ei ole.

Nii huvitav on näha kuidas hirmu kogedes nägin vaid hirmu - ongi vaid üks suur hirm. Hakkasin mõtlema, et no mis see siis nüüd täpselt on mida ma kardan, jõudsin vaid ühe konkreetse situatsioonini ja selle maandasin. Vaatasin ka seda, mis on hobuste juures ilusat ja puudutavat, mida ma tunnen nende osas veel ja tasakaal saabus. Hirmul on ka oma point, kuna üks hobustest perutab boksis kui teisi välja lasen ja erutub väga ja boksis mille sisse pean minema, et talliuks avada õue minekuks, on noor hobune kes on treenimata ja armastab väga oma tagumisi jalgu õhku loopida, ongi olukord üsnagi riskantne. Hirm ehk kutse ettevaatlikkusele on põhjendatud. Oluline on see mida selle hoiatusega edasi teha, kui võimsalt see keha üle võtab ning kui aus enda vastu julgen ja soovin olla.

Ega hirmu muutmoodi ei ületa kui vaid läbi tegutsemise.

Läksin talli, hein pihus. Olin välja mõelnud strateegia kuidas eemale juhtida hüpleva hobuse tähelepanu ning ära teha kõik vajalikud protseduurid, et ta saaks rahus minna koplisse.

Esmalt on vaja aga minna boksi kus on kaks hobust, kellest üks on pubekas ja inimkontaktiga väga harjunud pole ning olen korduvalt näinud kuidas ta armastab oma tagumisi jalgu õhku visata...

Astusin siis sinna kahe hobuse boksi, kes seisid täpselt ukse ees mis oli vaja avada. Kuna ma otsustasin, et ma ei võitle, siis seisin boksis koos hobustega ja järsult sain aru, et heiiii, nad on mul kõrval - nad vajavad kontakti. Ja nii oligi. Trügimise asemel seisin nende vahel ja paitasin neid ja rääkisin juttu. Ühel hetkel nad tulid eest ära ja sain ukse juurde. Nad kannatlikult, ninad vastu mind ja ust, ootasid kuniks pusserdasin ukse lahti (tundus nagu emotsionaalne tugi oleks selja taga). Avasin ukse, nad ilusti rahulikult ootasid ja kui kutsusin, siis astusid boksist välja.

Hüplev hobune ikka kergelt hüppas aga kui ta nägi, et tulin talli sisse tagasi, siis läks oma heina sööma, mis olin teise nurka pannud. Sain südamerahus avada bokside uksed ja luua talle teeraja õue pääsemiseks. Kui kõik oli valmis, tõstis ta pea ja kappas õue. Meeletult ilus ja kuninglik kõnnak on tal.

Olin meeletult tänulik ja kui hobused olid õues, märkasin oma keha, kuidas see pingelangusest värises. Korralik eneseületus.

Ahjaa, ennem hobuste juurde naasmist, võtsin ühendust ka Emakese Maaga ja Loomade jumalaga, et nendega ühenduses olles teha parimad valikud.



Koju naastes märkasin kuidas mu keha protsessis kogetut. Väga tugevalt protsessis ja lubasin seda tal teha. Keha on meeletult tark ja tema märguannetele on mõistlik järgneda. Ja see mis üles tuli... oli see...

...Olen eluaeg olnud tugev, tulnud läbi kõikidest raskustest, iseseisvunud väga varakust east alates. Olen olnud võitleja. Ka siis kui pole olnud vaja võidelda.

Täna pisarad voolavad silmist. Kogu keha on laiali, tükkideks, justkui pusle mille tükid on justkui paigas aga nende vahel on vahe.

Tänane päev on näidanud nii ehedalt, nii otse, kui õrn ma tegelikult olen. Kuidas mind keharakuni puudutab see mis ümberringi toimub. Olen tegelikult õrn ja haavatav ja kohal selles haavatavuses, seda endale lubades.

Vanad mustrid lõhenevad mu sees, rakutasandil, vabastades selle mis on pikalt sees olnud. Lõhede vahelt paistab valgus. Terve öö nägin unes alistumist, üdini kohal olemist, hetkes kogu alandlikkuses, vastuvõtmises ja paigal olemises, põgenemata. Sellest sündis kurbus ja kurbuse tagant kiirgas meeletult ilus armastus.

Keha on nõrk tänasest ööst ja päevasündmustest. Olen õrn ja haavatav. Luban olla endal õrn ja haavatav.



26.12.2018.
Täna on neljas hommik, mil olen hobuseid tallist õue jalutama lasknud. Hobuste juurest naastes valdas mind meeletu rahulolu. Selle tagamaid oli veel ja samas täna oli ka hobustega teisiti. Talli sisenedes olid nad rahulikud, omas elemendis, ei rutanud kiiruga minu suunas nii nagu tavapäraselt. Muidugi nad ka täna üllatasid mind - igal hommikul on üllatus ja mul pole kunagi õrna aimugi kuidas nendega läheb. Oli ka ärevaid hetki, oli hetk kus avastasin, et olen kohas kus arvasin, et ma enda turvalisuse huvides end ei säti ja järsult olin selle situatsiooniga silmitsi, väggi haavatavas positsioonis ja hobune oli rahulik, seisatas kõige haavatavamal hetkel ning ootas kuniks talle teed avasin õue minekuks. Ma ei saa öelda, et olen veel üdini harjunud nendega ja ei karda neid üldse. Tänagi oli ennem talli sisenemist kerge värin sees ja samas otsustasin, et lähen ja tegutsen, olen kohal ja hetkes. Ja seda oli ka vaja.

Mulle tundub, et nii käibki hirmuga silmitsi seismine. Hirm tõuseb siis kui on teadmatus ja puudub ühendus. Olgu see ühendus iseendaga või teise elavaga. Hirmu ületamine ongi protsess, mis ei sünni üle öö. Hirmu on võimalik ületada hetkes või pigem olla keerulises hetkes hirmuta ja samas ei tähenda see seda, et seda hirmu järgmine kord ei tunne. Mis on olulisim, on lubada ja tunnistada endale erinevaid tundeid mis üles tulevad ja see on juba väga suur samm hirmu ületamise suunas. Hirmu ei saa ületada seda endas alla surudes ja eitades. Siin on palju kohalolu, enda märkamist, endale lubamist, enda aktsepteerimist. Nii ka iga teise emotsiooniga. Tohutult vabastav on lubada endal tunda, ennast aktsepteerida - oma nõrkusi ja tugevusi, haavatavust mis tegelikkuses on ülim tugevus.

Soovin Sulle ausust ja enda tunnete aktsepteerimist ning kohalolu hetkes.

Meeli.

Fotol on Supreme, kes on minu perutav õpetaja. Peale esimest keerulisimat kokkupuudet temaga hoidis ta mulle hästi lähedal õues olles.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Emotsioonivaba elu

3. september 2018

Emotsioonid

Kui mulle kunagi öeldi, et valgustunul puuduvad emotsioonid, oli minu esimene reaktsioon, et mis mõttes, ma küll nii ei taha. Elu on igav ju emotsioonideta.

Istun siin Ecuadori mägede vahel ja jõudsin sisemise äratundmise juurde, et soovin elada emotsioonivaba elu. Mina, kes ma olen emotsionaalne olnud läbi elu, olen valmis vabaks laskma oma emotsioonid.

Näen siin olles kuidas emotsioonidega kaldun kõrvale oma teekonnast ja toimub seisak. Samas toimub ka sisemine areng. Õhkõrn piir on arengu ja seisaku vahel, kui sellega kaasneb emotsioon.

Emotsioon tuleb valupunktist ja valupunkte saab siinsest keskkonnast/maailmast küllaga ja mitmekihiliselt. Emotsioon võib olla nii ühendus kui ka haak, et ühendust saada ja ühenduses olla. Emotsioon võib olla kurnav, haarates endasse suure osa energiast, ükskõik kas tegemist on enda või teise emotsiooniga, kellega ühenduses oled. Ja samas võib toimuda tohutu vabanemine kui emotsiooni järel toimub valupunkti tervenemine. Mida veel märkan, on vajadus mõista. Kui on teadmatus, arusaamatus, kinnistub emotsioon ja selle energia lohiseb kaasa, oodates uut võimalust välja tulemiseks. Kui toimub mõistmine või kogemine, et on võimalik ka teisiti, emotsioon lahtub.

Kui vaadata elu emotsioonivabalt, kogemusi, kohtumisi, sündmusi, näen kui lihtsaks muutuvad asjad mis emotsiooni sees tunduvad nii raskete ja keerulistena. Näen kuidas valupunktid räägivad oma lugu, oma ammust lugu, nägemata reaalsust. Sealt sünnib reaktsioon ja vajadus end kaitsta või rünnata ja toimubki seisak. Kui sealt teadlikult läbi ei tule. On aeg hüvasti öelda emotsioonidele mis on tulnud arusaamatusest, teadmatusest, vääratest tõlgendustest ja vastu võtta emotsioonivaba elu.

Namaste.

Meeli



Viita sellele postitusele