Kategooriad:

Hoiatused

3. September 2018

Uskumused

Teiste hoiatused on mind pannud mõtlema miks selline info minuni jõuab, miks on vaja kellegil jagada oma hirme minuga või hoiatusi, kuidas ma peaksin seda vastu võtma ja mis on sõnum.
Nad kõik tulevad hoiatama, nö teadlikkust tõstma. Või vähemasti nii nad ennast väljendavad. Kui neid kuulan, siis nad ei räägi omast kogemusest vaid jagavad kellegi teise kogemust. See millest nad räägivad on täitsa hirmutav ja õudust tekitav jutt. Mis on selle jutu energia? Kas see toetab seda kes seda infot jagab ja kes seda vastu võtab? Miks see inimene seda infot jagab? Kas tal endal on sellega seonduvalt mingi emotsioon, mida ta tahab minuga või siis mulle jagada? Kas ta tunneb vastutust minu eest, minu elu, valikute ja kulgemise eest? Mis on taolise nö teadlikkuse tõstmise pluss pool?

Kus jookseb piir teadlikkuse tõstmise ning hirmu jagamise/tekitamise vahel?

Istun ja mõtlen ja vaatlen ennast kuidas mind puudutanud on taolised jagamised - märkan kuidas mu meel ja keha reageerivad sellele. Keha tõmbub krampi ja hingamine peatub, süda tõmbub kokku - need lood on õudsad ja see inimene sidus mind isiklikult selle looga, viidates, et see võib minuga ka juhtuda. Saan aru, et see on minu jaoks ebaturvaline. Minu kehas tõusetub kaitsereaktsioon - miks Sa jagad mulle sellist infot, kas ma peaksin nüüd koheselt lõpetame selle mida teen, käima hirmus ringi, lõpetama teatud inimestega suhtlemise? Maha rahunedes mõistan, et need on teiste inimeste lood kolmandatest ja sellest mida nad kuulnud on. Lähemalt neid teisi kuulates ja nendega rääkides, näen, et neil on endal seal taga emotsioon, mis lükkab neid oma hirmu ja teadmist jagama. Tegelikult see impulss seal taga on ilus, seal on hoolivust ja ka armastust. Ja samas on selle jagamise impulss hirm, vajadus, lõpetamata emotsioon.

See on tegelikult nende lugu, nende vajadus. Mitte minu lugu, minu vajadus.

Mul on usaldus. Usaldus selle vastu, et kui mul on vaja midagi teada, siis minuni jõuab see info loomulikul moel, mitte läbi teise inimese hirmu. Kui ma tunnen, et mõne inimese osas puudub mul usaldus, siis teen ma vajalikud sammud selle inimesega seonduvalt ise, mitte välise keskkonna impulsil.

Kui inimene räägib isiklikust kogemusest, räägib ta iseendast ja teeb seda "mina" vormis ja see on turvaline. Mul on võimalus valida, reageerimata, kas see info on oluline minu jaoks ja mulle abiks või mitte. Ja selle jagamisega kaasneb tänulikkus teavituse eest. Kui aga räägitakse kolmanda inimese kogemusest või kuuldust, lisades sinna emotsiooni, seostades mind puudutava infoga ja tehakse seda luba küsimata, küsimata kas ma tegelikult vajan seda infot, on see ebaturvaline ja pealetükkiv suhtlusviis. Ükskõik kui positiivne see tagamõte ka ei ole.

Mida ma pihta hakkan selle teadmisega?

Kui minus on tõusetunud emotsioon saadud informatsiooniga seonduvalt, siis parim võimalus enda ja teise mõistmiseks on sel teemal turvaliselt arutleda teise inimesega. Läbi selle tõusetub arusaam iseendast, oma reaktsioonidest ja ka teise inimese loost, miks ta sellisel moel teadlikkust tõstis.

Kui soovid turvalisest suhtlemisest veel rohkem teada ja õppida ka ise emotsioonis olles turvaliselt suhtlema, hoia silmad-kõrvad avali kuna oktoobris käivitub turvalise suhtluse intensiivpäevak looduse keskel.

Tervitustega Ecuadori mägede keskelt,

Meeli.



Viita sellele postitusele

Ecuador saatjateta

2. September 2018

Uskumused

Kuked kirevad öösiti, koerad hauguvad ja pidu just lõppes kell ... Eip, käib ikka veel (kell on 3 öösel...)

Huvitav on kogeda Ecuadori shamaanluseta ja saatjateta, Ecuadori igapäevast elu keset nö väikelinna. Jalutasin pojaga mööda kohalikke tänavaid ja vaatlesin kuidas ilu ja inetus olid käsikäes. Meeletult köitev taimestik ja mäed segamini mahavisatud prügiga. Uudishimulikud kohalikud ja räsitud hulkuvad koerad söögi otsingul. Kunstipärane pilku köitev maja, mille kõrval on kokku klopsitud uberik.

Mind tohutult kütkestavad siinsed eakad naised, nende näojooned, sügavus. Nende näojoontes on ajalugu, sügavus, lihtsus, elutarkus. Nii nagu mina uudistan neid, uudistavad kõik kohalikud mind. Naabermaja lapsed küünitasid üle aia, et meid köögiaknast näha...

Kohtusin kohalikuga kes minu üllatuseks rääkis inglise keelt ja üks tema küsimustest oli, et kas Ecuadoris on odav või kallis elada. Odav on siin siis kui oskad hispaania keelt ja tead hindadest miskit :). Kui aga valgenahaline punapea ringi uitab tänavatel, siis poes kus puuduvad hinnasildid, tõusevad hinnad huvitavatesse kõrgustesse. Aga, plusspunkte teenisin sellega, et kohalik arvas, et ma elan siin. Tähendab - ei käitu turistile kombekohaselt ja see pidavat suur asi olema.

Tajun kuidas siinses energeetikas toimub sisemine enese vastuvõtmine pimedates soppides - kogu ilu ja inetuse selge nägemine ja aktsepteerimine, valikute tegemine. Kohal olemine ja kui on aeg, siis liikumine.

Shungo (südamest südamesse),

Meeli.



Viita sellele postitusele

Ühendus

2. September 2018

Uskumused

Vaatan oma poega, kes aastaid joonistamisest eemale hoidis ja sammhaaval on joonistama hakanud. Õhtul, peale jalutuskäiku Ecuadori tänavatel, haaras ta pliiatsid ja joonistas omal initstiatiivil väga ilmekate käeliigutuste saatel nagu ekspressiivne kunstnik. Ta avastas erinevaid tehnikaid pliiatsite kasutamiseks ja ilmselgelt nautis kogu protsessi. Huvitaval kombel ta joonistas pildile ka haige mehe. Tema joonistustel ja ütlustel on tihtipeale väga sügav taust ja taju. Huviga vaatlen mis edasi toimub.

Vaatlesin teda kui jalutasime tema jaoks üdini uues keskkonnas, millist enesekindlust temast kumab igal sammul, kuidas ta analüüsib, arutleb, loob seoseid, endale asju selgitab. Vaatlen teda ja mõtlen, et ta on laps, kellele on pandud tavaühiskonna poolt aspergeri diagnoos. Ta on laps, kelle kõrval varises mingiks ajaks minu maailm kokku kuna ta ei sobitunud haridussüsteemiga. Tal peaks olema raske kohaneda ja rutiin on tema jaoks määrav, kas ta ärritub kergesti või siis mitte. Me lendasime 24+ tundi kolme erineva lennukiga, me ööbime üdini uues keskkonnas tema jaoks ja ta kohaneb igal sammul. Ta leiab, me leiame koos, midagi turvalist, midagi tuttavat igal pool. Näiteks toitumine on tema üks raske koht, kus ta on valiv ja uute maitsete proovimine iseenesest on juba suur eneseületus. Leidsime kohalikust supermarketist tooteid, mis on tuttavad Eestis müüdavale toidule ja puuvilljad-juurviljad, mis talle maitsevad. Väikestes asjades peitub turvatunne ja näen kuidas ta tunneb end turvaliselt ja kindlalt minuga, ükskõik kus me ka pole.

Märkan ka seda kuidas tal on keeruline suhestuda inimestega ja tegelikult ma ka mõistan seda. Täiskasvanutel on omad käitumisharjumused lastega, omad vajadused, soovid, nõudmised mida laps täitma peab ja ta justkui ehmatab ära, et kuidas ta nüüd olema peab. Siin, Ecuadoris ja ka reisides läbi mitme erineva riigi, õppisime kuidas tervitada ja tänada kas saksa, inglise või hispaania keeles. Ta õpib, ta on vastuvõtlik ja uudishimuga paneb praktikasse õpitut/soovitatut. Kusjuures vähem kui aasta tagasi polnud ta võimeline ühtegi asja õppima peale koolikogemust, temas tõusis agressioon, blokk millest oli raske läbi minna. Täna on see aga tema jaoks mänguline kogemus ja ta on nagu svamm.

Täna harjutasime sisetunde kuulamist ja sellele järgnemist mängulisel moel. Nimelt mängisime laevade pommitamist ja esimese mängu ajal suutis ta leida kõik kohad üles kus mul laevu polnud ja ta ei saanud kogu mängu ajal ühelegi laevale pihta. Ise väitis iga pakkumise juurde enesekindlalt, et nüüd läheb mööda. Läkski. Järgmise mängu ajal soovitasin tal mõelda, et ta saab pihta minu laevale ja tunnetada või mõelda selle peale kus on minu laevade koht paberil, kas silmad sulgedes ja visualiseerides või mõttes liikudes minu paberi juurde ja seda vaadates või hoopis tunnetades läbi keha kus on paberil minu laevad. Igal inimesel on oma moodus kuidas tema sisetunne temaga räägib. Ta katsetas erinevaid mooduseid ja osadega leidis ta mu laevad üles. Üks viis, mis teda enim kõnetas, oli silmad kinni justkui magama jäädes (nagu ta ise seda nimetas). Kui ta seda tegi, teatas ta väga selgelt ja enesekindlalt - ma tean kus su laev on, ütles tähe ja numbri ja saigi pihta. See on minu jaoks väärtus - uskumuste, eneseseadistamise (ma tean õiget vastust) ja oma sisemise häälega kooskõlas elamine. See on see mida ise praktiseerin ja tegelikult veel ka õpin igapäevaselt kuna vanu mustreid tuleb üles erinevatest kihtidest, mida ümber seadistada. Sama on ka intuitsiooniga, ütleksin, et on lausa kunst läbi käia rada teiste kuulamisest (ühiskond jms) iseenda hääle kuulamiseni, kus paljud, ka lähedased avaldavad arvamust mil moel asjad tegelikult peavad olema või panevad küsimärgi alla valikud ja otsused. Mida rohkem praktiseerida endale kindlaks jäämist, seda võimsam ja toetatum elukogemus on.

Täna olen ma uhke selle üle, et minu laps on eriline. Temas on väga paljut mida palja silmaga ei näe ja minu sihiks on toetada tema annete väljendumist ja nende rakendumist omal moel, tihtipeale vastupidiselt ühiskonna normidele ja ootustele. Kadudes ühiskonna ootuste ja normide taha, ei näinud ma enam oma last, tema andeid, seda kes ta tegelikkuses on. Nägin vaid seda kes ta oleks pidanud olema ühiskonna silmis, millised ootused temale olid. Mind väga kõnetab shamaanide lähenemisviis kus kogu kogukond vaatleb last sünnist saadik, avastab ta ande(d) ja kogu õpetus on suunatud tema annete toetamiseks ja väljendumiseks. See on põhimõte, mille omaks võtsin shamaanide eluviisidega tutvudes. See on muutunud minu üheks väärtuseks. Ecuadori esimesest reisist võtsin endaga kaasa ka uskumuse, et lastega koos saab kõike teha, nii nagu siinsed perekonnad, kelle lapsed käivad igal pool kaasas. Mälupildis on üritusel kõnet pidav shamaan, kelle sülle ja sülest maha jooksis järjepidevalt tema ca 5-6 aastane laps. Iga kord kui laps tuli, võttis ta tema hellalt põlvele ja samal ajal pidas oma kõnet edasi. Sellest õhkus nii palju soojust, vastu võtmist, normaalsust, millest ma ise olen puudust tundnud. See hetk pööras mu uskumused senisest vastupidiseks. Laps on osa minust, õigemini meievaheline ühendus on tugev, nii füüsiline kui energeetiline. Ma arvan, et see on võimsaim kingitus mida ma oma lapsele anda saan. Teadmine ja kogemine, et ta on aktsepteeritud kogu oma annete spektriga, oma individuaalsusega, oma tugevuste ja nõrkustega ja ta saab olla ühenduses minuga millal iganes ta seda vajab. Arvan, et see on ka põhjus miks tal on kerge reisida tundmatusse riiki, läbida pikki lende ja astuda tundmatusse (sõltumata talle pandud diagnoosist). Me oleme ühenduses.

Shungo (südamest südamesse).

Meeli



Viita sellele postitusele

Võitlus

1. August 2018

Uskumused

Täna hommikul ärkasin küsimusega miks ma võitlen iseendaga?
Pisarad tungisid silma ja õlad langesid. Vaatan oma tegemisi, oma tulevikuplaane ja oma uskumust, et ma pean tõsiselt pingutama, rabama, distsiplineerima end, sest, et ma tahan seda, teist ja kolmandat. Milline kontroll, milline soov kontrollida ja suunata tahtega, mõistusega, võitlusega oma tulevikku, oma elu. Ja teisel pool on ohver, istub ja ootab, vaatab kuidas laviin keha ja meele üle võtab ja tõmbub järjest rohkem kängu. Sinna vahepeale jääb ka hirm, kui ma ennast ei distsiplineeri, siis.... Ja teisel pool alla andmine ja minna laskmine. Lastes minna sellel mida tean, mis on minu kutse kuid mis hetkel tundub ebarealistlik.

Pisarad tungivad silma.

Intensiivsus - nii väline kui sisene. Kuidagi palju on kõike ja samas kõike on täpselt parasjagu. Ma ei saagi aru miks ma võitlen, miks peidan ja kaotan end oma emotsiooni, oma hirmu, oma võitlusesse. Võitlen mille pärast? Kaitsen end kelle eest? Tegelikult on minus kõik olemas selleks, et õnnestuda ja võimsalt astuda enesesse. Minus on kõik olemas. Võib-olla on aeg intensiivsus vastu võtta ja seda teha uuel moel ja lubada intensiivsusel tervendada intensiivselt, luua intensiivselt, olla kohal intensiivselt, tajuda oma keha intensiivselt, võtta vastu juhiseid saatjatelt, vaimult ja hingelt intensiivselt. Võib-olla intensiivsus ei olegi halb vaid see ongi see mis toimib. Võib-olla intensiivsus ei olegi hävitav ja kurnav aga on hoopis hetkes olemine, üdini kohal, olles kohal igas hetkes, igas sekundis. Intensiivsus on minu sees ja väljaspool mind, see on suur osa minust mida olen üritanud tasakaalustada, alla suruda, surudes alla iseennast.

Milline võiks olla uus uskumus võitluse asemel?
Intensiivsus on kohalolek, kohalolek iga oma keharakuga selles hetkes kus olen. Ma olen intensiivne, ma võtan vastu oma intensiivsuse ja armastan ja naudin teda ja ma tean, et minu keha igatseb ja vajab teda, et olla terve, hoitud ja tugev. Tõstan ja luban üles tulla intensiivsuse energial oma kehas, sisemise voolamise ja liikumise kus kõik toimub hetkes. Võtan Su vastu, intensiivsus, nii sees kui väljas. Vabastav ja väestav energia mis ootab ja vajab realiseerimist.

Shungo (südamest südamesse).
Aho.

Meeli

blogipilt

Viita sellele postitusele

Muutused ja uskumused

27. April 2018

Uskumused

Viimaste kuude jooksul olen investeerinud märgatavalt iseendasse, naudin teadlikult valitud töötubades osalemist, erinevaid teraapiavorme ja muutused on väga võimsad olnud. Minu sisemuses ja ka välises keskkonnas on muutuste protsess pidev kuid viimaste aastate jooksul on see järjest rohkem intensiivistunud ning tänase seisuga saan öelda, et kõik mu elus on muutunud 100%liselt. Elustiil, maailmavaade, suhted, keskkond, harjumused. Ka on muutunud minu sisemised motivaatorid - miks ma teen seda mida teen ning minu sisemised tagant tõukajad.

Viimasel sügaval sisemisel puhastusel andsin ära viha ja sisemise kriitiku hukkamõistva hääle, et elada oma olemusega veelgi enam kooskõlas, vabanesin läbi andestuse ka pettumusest, kurbusest, hirmust suhetes mida olin endaga kaasas kandnud. Sellele eelnevalt lahenes minu suhe oma vanematega, mida olen lahendanud aastakümneid ja on olnud muutusi, sügavaid ja suuri muutusi kuid mitte veel lõplikku lahendust. Oli pendeldamine lahenduse ning valu vahel. Konstellatsioonidega sain viimased võtmed, et suhet oma vanematega, kasuisaga kogeda toetaval ja elujõudu andval moel. Suhted vanematega on üks olulisemaid alustalasid, kas eluenergia kulub sinna - võitlusesse, valusse, kurbusesse (kas märkad seda või mitte) või voolab sealtkaudu väestav eluenergia, mis toetab igat sammu ja otsust Sinu teel.

Peale sisemisi muutusi viis läbi ka keha suurpuhastuse palaviku toel. Väga huvitav oli kogeda kuidas poolteadvelolekul palavikus olles energialained liikusid mööda kehaosasid ringi, mille peale unne vajusin. Ärgates tundsin kuidas järgmine kehapiirkond oli muutunud kergeks ja puhtaks. Nii puhastas keha end 5 päeva, mida toetasin ka oma sammudega, tehes seda mida olin varem kartnud teha.

Peale meele, keha ja energiapuhastust tekkis tühjus. Mind ei tõuganud tagant enam ei sisemised hääled (kriitika, hukkamõist, viha, vajadus olla parim) ega välised impulsid, lihtsalt olin. Mul puudus siht, eesmärk kuhu suunas liikuda, puudus motivatsioon midagi teha. Tühjuse kogemus on võimas, samas ka hirmutav. Justkui elul kadus mõte ja tunne tuli, et kui on tühjus, saabub surm. Olla keset igapäevast rutiini tühjuses, on väljakutseid täis. Justkui peab midagi tegema, ka elementaarset-süüa lastele, koeraga jalutama, koristama, klientidega kohtuma-aga puudus motivatsioon, oli tühjus, lihtsalt olemine.

Tühjus muutus raskuseks, koormuseks. Inimesel on impulss raskusest otsida väljapääsu, see on loomulik instinkt. Lubasin olla tühjuses ja ka raskuses ja siis otsustasn teha samme, et sellest välja tulla. Lugesin materjale, vaatasin videosid ja jõudsin arusaamani, et minu uskumused enam ei toimi, mis mind kandnud on senimaani. Ka kõige lihtsamad uskumused - mis mulle meeldib, mis mitte, mis on raske, mis on kerge. Uskumus kuidas elada, mis annab energiat, mis mitte. Need enam ei toiminud. Proovisin oma uskumuste järgi toimetada, õigemini elasin nende järgi aga need enam ei toetanud. Need olid praktiliselt üleöö muutunud takistavateks uskumuteks.

Teadlikult pöörasin tähelepanu oma uskumustele, neid sõnastades ja siis vaadeldes kas need ka tegelikult tõele vastavad. Tasapisi tuli esile minu kirg, meenusid need asjad mida olen tahtnud pikalt teha aga pole endale lubanud, taastus energia ja jõud. Kuulasin oma keha, kellega on aeg suhelda, kellega mitte, et hoida tähelepanu endal ja oma energia endal. Märkasin mis tuli üles, millised uskumused vajasid ümbersõnastust ja nägin koheselt nende mõju oma kehale, energiale.

Ühel hetkel, olles selles protsessis, osaliselt tühjuses, raskuses, kontaktis oma tunnetega, hirmuga, lubamisega ja siis jälle hirmudega silmitsi seistes, saabus hetk kus tuli teadmine - nüüd on vaja liikuda. Tuli silme ette pilt mida soovin teha, mis on mulle hea. Tõusin püsti ja läksin seda tegema. Sellest hetkest alates jõustusid uued uskumused, mis mind toetavad minu teerajal, imeline jõud ning sisemine harmoonia mis innustab tegudele läbi naudingu ja kire.

Eilne klient rääkis kuidas ümbrus on meie peegeldus. See tähelepanek jäi minu mõtetesse kumama. Täna sain oma imelise kogemuse osaliseks peegeldusest.
Hommikul võtsin ette jalutuskäigu oma koeraga, olime tavapärasest ärapööramise rajast metsas mööda läinud ja ühel hetkel avastasin end teeraja juures kus polnud varem käinud. See oli nii lummav, nii ilus, müstiline, et olin härdunud seda vaadates. Selles oli pehmust, ilu, imetlesin seda. Astusin sellele teerajale ja kogu see metsatee hämmastas mind oma võluga. See ongi minu uus teerada, midagi uut mida ma pole varem kogenud, midagi ilusat, hoitud, pehmet, müstilist ja imetlusväärset. Teeraja lõpus jõudsin tuttava kohani merepangal ja tänane meri oli justkui sametine, rahulik, pehme. Seda ilu kogesin kogu oma kehaga. Huvitav oli märgata mil moel ja mis kehapool reageeris metsa lummusele ja milline mere võlule.

Kui Sina pole veel mõelnud millised uskumused Sinu valikuid ja mõtteid mõjutavad, märka neid, sõnasta need enda jaoks. Teadlikkus on juba pool võitu.

Yupaychani Shunkulla (südamest aitäh)

Meeli



Viita sellele postitusele