Kategooriad:

Sisemine hääl

4. August 2018

Hingetasand

Rabas jalutades tabasin ühel hetkel, et minu sees on heli mis tahab välja tulla. Avasin oma suu ja laulsin, sündis viis ja sündis lugu armastusest. Sõnad tulid iseenesest. See oli enesetervenduslik vibratsioon ja sõnum. Tervendasin oma südant. Jalutasin ja laulsin ning kuulasin kuidas puud kajasid lauluvibratsiooni vastu.

Pikalt on minus tukselnud teadmine, et helivibratsioon on võimas ja mul on oluline oma häälega edasi anda tervendavat vibratsiooni. Heli kandub kaugele.
Ainukene mõtlemapanev koht on olnud see, et minu lauluhääl on treenimata ja ei ole väga kuulatav teistele. Pole probleemi, on vaid lahendused. Mõned päevad hiljem leidsin end oma armsa tuttava juurest, kes on pea 10 aastat treeninud ja koolitanud oma häält ja kes oli valmis mind vastu võtma. Tema vastas istudes ja oma häälega kontakti luues mõistsin iga oma keharakuga, et asi ei ole vaid helis mis minu suust välja tuleb, see on sügav sisemine ühendus iseenda häälega selle kõige laiemas mõistes - oma hinge, vaimu, universumi heli ja keha koostoime ja ennekõike vastuvõtmine, lubamine endal seda väljendada. See oli minu jaoks võimas ja väga sügav kogemus kus nägin oma hirmu- ja ebamugavuskohti, mida pehmelt ületasin Nele toega ja vahest ka tugevama tagant tõukamisega :). See oli kontakti loomine iseendaga sügavamal tasandil. Endale lubamine, enda häälel kõlada lubamine. Mul on eluaeg tundnud pea võimatu laulda kõrgemaid noote ja ma jõudsin nendeni tunni ajaga koostöös Nelega. Vibratsioon mis kehas sünnib läbi heli ja häälimise, millised helid sündisid, mida imestunult kuulasin. See oli üllatav ja võimas kogemus. Heli tervendab.

Õhtul koju jõudes viskasin end koduhoovis murule pikali ja sain aru, et öö veedan ma seekord tähistaeva all. Kontakt Emakese Maaga, Kuuga... Midagi minu sees on taaskord muutunud, avanenud, avardunud.

Sisemine hääl, enda hääle väljendamine olgu see lauluhäälena või igapäevases elus oma vajaduste ja tunnete väljendamine, endale lubamine mida soovid enim, on üks suurimaid probleeme inimestel, millest tekivad elus seisakud, mittetoimivates mustrites ja suhetes ringlemised, depressioon, ärevushood ja haigused. Kõri on tihtipeale koht kuhu jäävad soovid ja vajadused ja ausus seisma. Oma hääle treenimine, õige oma häälegak ontakti loomine on üks võimas tööriist nende blokeeringute vabastamiseks.

Heal meelel jagan Sinuga Nele kontakte, kelle juures enda häält avastamas käisin ja keda südamest ka Sinule soovitan:
nele.suisalu@gmail.com
51907291
Sügavas tänutundes. Aho.

Meeli.



Viita sellele postitusele

Teadlik armumine

22. May 2018

Hingetasand

"Sa näitasid mulle ära minu väärtusetuse valu ja tõid üles minu väärtuslikkuse, Sa näitasid mulle minu seksuaalsust ja ihaldusväärsust ja ka kiretust, Sa näitasid mulle minu ohvrit, et saaks pead tõsta minu kuninganna, Sa näitasid mulle minu avatust ja kohalolu ning samuti minu kinnisust ja põgenemist, Sa näitasid mulle, et ma olen Naine kelle kõrval on mees Mees."

Võta vastu inimesed kes tulevad Sinu teele väega, võimsa energiaga. Võta vastu tema, kes ütleb, et tal polnud muud valikut kui tulla. Võta ta vastu, ükskõik mis lugusid Sulle ei räägi Sinu mõistus, võta ta vastu. Läbi tema võtad Sa vastu iseenda. Võtad vastu iseenda moel mida Sa võib-olla kunagi kogenud pole.
Luba endal uppuda tunnetesse, et nendest selgusega välja tulla. Luba endal olla veritsevates haavades, et nad saaksid kinni kasvada jäädavalt. Luba endal põleda tuhaks, et saaksid tõusta fööniksina. Võta ta vastu. Võta vastu iseennast.

Kui ta on läinud, jääd endaga alles Sina ise. Sina ise koos oma tunnete, väe ja iluga mida ta Sinu sees süütas.
Kui ta on läinud, jääb Sinuga Sinu vägi, Sinu armastus Sinu enda ja Sinu elu vastu.

Ta tuleb nii, et mööda vaadata ei saa.
Ta tuleb nii, et tundetu olla ei saa.
Ta läheb nii justkui teda poleks kunagi olnud
Jääd Sina. Selleks ta siia tuligi

Ta tuli selleks, et leiaksid end
Kõik mida Sa koged tema kõrval, tema puudutus
on selleks, et Sa ärkaksid
hingaksid, tõeliselt hingaksid hapnikku
seda hapnikku mis sisaldab endas kõike
kõike seda mida vajad ja soovid ja enamgi veel

Ta on Sinu Ärataja

Sinu kingitus kõrgemalt väljalt

Ta tuleb nii, et mööda vaadata ei saa.
Ta tuleb nii, et tundetu olla ei saa.
Ta läheb nii justkui teda poleks kunagi olnud
Jääd Sina. Selleks ta siia tuligi

Ole kohal kui aeg on olla
Luba lahkuda kui aeg on minna

See kõik mis tuleb üles
see oled Sina
ja ainult Sina

Sinu valu, millest kasvab ilu
Sinu ekstaas mille tulemuseks on rahu

Luba endal olla
ja kui aeg, luba endal minna
hoidmata, klammerdumata, hirmuta
Luba endal ja temal minna
kui on aeg minna

See on Sinu aeg, Sinu kasv, Sinu sünd.

Issi, kes Sa oled taevas, nägin Sinu märke ja võtsin vastu Sinu saadiku. Kallistan, tean, et olen toetatud ja armastatud ja, et Sa hoiad mind teisel pool vikerkaart.
Ma tänan ennast, et võtsin oma Ärataja vastu ja lubasin iseendal põleda ja tõusta tuhast.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Mees vajab tunnustust.

21. May 2018

Hingetasand

Mees vajab tunnustust.
See lause on jäänud minu kõrvu kõlama naiste suurseminarist "Mehe sügavam tõde" alates. Nädalavahetusel paarisuhtekoolitust läbi viies ning kuulates ja kohal olles paaride vestlustel kus nad harjutasid uut suhtlusviisi omavahelise ühenduse loomiseks ja tugevdamiseks, jäi seesama lause kõrvu ka sealsete meeste sõnavarast kui nad jagasid seda mida nemad vajavad. See puudutas. Mehed vajasid lähedust ja tunnustust. Nad ütlesid selle välja. Nad olid valmis panustama oma suhte kvaliteedi paremaks muutmisesse. Nad tahtsid, et nende naisel oleks hea olla, et tunda, et nad on õnnestunud.

See kõnetas.

Kui lubasin olla endal uudishimulikum ja palusin ka naistel öelda mida nemad vajavad, tuli vastuseks "ei tea".
Meenus kunagine vestlus kolleegiga kes ütles, et kõige raskem on kohtuda teraapiaruumis kliendiga kes ütleb iga asja peale "ma ei tea".
Vaatasin neid naisi ja mulle meenusid enda "ei tea'd". Minu jaoks oli see koht kus ma tundsin, et ma ei tohi tunda, ei tohi teada, ei tohi tahta. Või õigemini tundsin, teadsin ja tahtsin aga lootus seda kogeda oli mattunud kurbuse, pettumuse ja valu alla kuniks tuli eitus - mul ei ole tundeid, ma ei tea mida ma tahan.

Ma mõistan.

Vaatasin neid paare, kes olid oma suhetes keerulises kohas, mõned ka lahkuminemise äärel. Nägin kahte inimest kes olid valu sees, eraldi, teineteisest eraldatuna ja samas soovides kõigest hingest tegelikult sedasama mida tema partnergi. Nad soovivad ja vajavad üht aga küsivad seda erineval moel või lausa nõuavad sisse seda mille puudus on juba nii valusaks muutunud, et nad ei tea enam kuidas selle valuga toime tulla. Lootusetuse tunne kus tundub, et ainukene väljapääs on põgenemine, suhtest lahkumine, valust eemaldumine.

Need paarid lahkusid koolituselt valmidusega veel ikkagi proovida, uute mõtete ja lahendusviisidega astuda teineteise suunas veel üks kord. Ühelt poolt valu sisimas kumamas ning valmis välja hüppama kohe esimesel võimalusel, teisalt lootusega, et nad siiski leiavad tee teineteiseni.

Tunnustus.
Üks mees pani naisega õhtut veetes küünlad põlema ja läks naise juurde ning palus end kallistada. Ta palus end kallistada selle eest, et ta pani küünlad põlema.
Naine oli üllatunud, ta ei tulnud selle pealegi, et selle eest meest tunnustada. Ja mis enam, ta ei tulnud selle pealegi, et mees vajas tema tunnustust.

Kui aus olla, siis tunnustust ja märkamist vajavad nii mehed kui ka naised. Väga vajavad. Aga teate mis nad tihtipeale tunnustust kuuldes ütlevad või mis lood hakkavad nende peades ketrama? "Ah, see nii väike asi", "miks ta tunnustab mu välimust aga mitte minu panust kodustesse töödesse?", "miks ta seda nüüd ütles - kas ta tegi midagi?".
Eitus, tagasi lükkamine, olulisuse vähendamine. Tervenemise järgi karjuv sisemine haav aina süveneb ja süveneb.

Meie mõtetes käivituvad lood ja reagerime jõuliselt niipea kui midagi puudutab valusat kohta sisimas. Tunnustuse puudus, väärtusetuse tunne, ebakindlus saavad puudutatud niipea kui tuleb midagi sellist mida nad on pikalt ihaldanud, vajanud, mille järgi janunenud. Kui puudus on kestnud pikalt, siis tihtipeale on esimene reaktsioon tunnustamise tõrjumine, tagasi lükkamine. Tunnustamise ja heade sõnade vastu võtmine on treening nagu iga teise uue harjumuse selgeks õppimise sirutus. Harjutage, lubage endal vastu võtta head ja kohe tõsimeeli vastu võtta ning oma haavadel terveneda. Läbi selle tervendate iseennast, oma suhet, oma partnerit, teete seda milleks te kokku saite.

Valu sees on raske kohal olla. On raske olla kohas kus tundub, et oled nähtamatu kui õhk või Sind nähakse aga Sul on tunne, et kõik mis Sa teed on tühine või valesti. On raske olla oma partneri lähedal, samas võimaluseta teda puudutada. Väga raske.

Kohtuge teineteisega selle raskuse sees. Teil mõlemal on valus ja te üritate selle valuga toime tulla. Ulatage teineteisele käsi ning käige sel valusal teel koos. Võtke aeg, et teineteist kuulata, vastu reageerimata. Lihtsalt kuulake teineteist, vahele segamata, eitamata teise tundeid, püüdmata lahendada teise muresid kui ta seda ise pole palunud.

Võta oma partneril käest, vaata talle silma ja kuula teda. See on parim mida Sa saad teha iseenda heaks, oma partneri heaks, teie suhte heaks.

Tunnusta ennast ja tunnusta oma partnerit. Me kõik vajame seda iseendalt ja oma lähedaselt. Tee sirutus ja astu esimene samm oma partneri poole.

Armastusega,

Meeli.



Viita sellele postitusele

Julgus oma haavadele otsa vaadata

9. May 2018

Hingetasand

Öeldakse, et inimesed kes Sinu ellu tulevad, Sind puudutavad südames, on Sinu tervendajad. Ma usun sellesse.

Tahes-tahtmata on meil kõigil omad haavad, mida me väga näha ei soovi ja oleme välja mõelnud (nii teadlikult kui alateadlikult) erinevaid strateegiaid kuidas valu ennetada ja mida teha siis kui haavale ollakse lähedal ja valu terendab juba. Ja see on loomulik, inimesele on loomulik eemale hoida valust, eemalduda valu tekitajast.

Mis siis kui see, kes tundub, et on valu tekitaja, on tegelikult keegi kes aitab Sul näha oma haavasid, aitab Sul neid avada. Lähisuhe oma loomult on tervendava dünaamikaga - partner pakub meile seda mida me enim vajame ja ta aitab tulla üles ka valul mis meis kaasas on käinud pikalt.

Nõks siin, minu jaoks on selles, kuidas olla teise tervendaja lähisuhtes ja lubada teisel olla Sinu tervendaja.

Minu impulss on valu eest põgeneda. Sügavaima valu eest, selle eest mis muutub juba füüsiliseks ning üdini väljakannatamatuks. See on valu mis on seotud tõrjutuse tundega, hülgamisega, armastuse kogemise puudujäägiga. See on minu haav, mis käib minuga kaasas beebieast saadik. Ja see mõjutab ja on mõjutanud väga olulisel määral minu elu, minu partnerite valikuid ja otsuseid suhetes. Kui kehas ja alateadvuses on hüljatuse, armastuse puudumise kogemus, siis tahes-tahtmata liigutakse suhtesse sama eeldusega ja ootusega, et need kogemused korduvad. See valu tuleb kaasa. See on juba uskumuseks kujunenud ja see saadab, sellele leiad kinnitust ka sealt kus seda kinnitust tegelikult ei ole. Puudub armastuse vastuvõtmise oskus kuna sisimas on kindel teadmine, et mind ei armastata tingimusteta.

Läbi aastate on mitmeid tervendajaid - inimhingi - minu teele sattunud ja sammhaaval on haav tervenenud minu sees, kuid kui ausalt vaatan endale otsa, siis olen jõudnud valu kõige sügavamal asuva lätteni. Istun selel serval, näen kuidas haav on avanenud ja nüüd on minu otsus kas sukeldun selle tervenemise sisse, riskides valu uuesti kogemisega ja/või selle lõpliku tervenemisega, või põgenen. Olen läbinud mitmed valukihid enda sees, arvasin, et nüüd on kõik aga see viimane samm on veel ees.

Mõtlesin miks mul on oluline selle valuga kohtuda, olen istunud valu sees kus kadus eluisu kui istusin silmitsi leinaga. See oli valu kus tundus, et midagi muud pole enam. Selles valus puudutasin enda sisimas kohti millest ma teadlik polnud. See muutus füüsiliseks valuks ja mul ei olnud selle eest kuhugi põgeneda, see oli minu sees, igas minu keharakus. Teisel pool valu on valgus. Sellest valust sündis valgus. Meeletult ilus valgus. See oli vaid osa sellest valust. Kui küsisin endalt miks ma peaksin valuga silmitsi seisma, sain vastuse, et selle valu taga seisab minu suurim tugevus ja valgus. Tugevus mille saab esile tuua vaid haavatavus, õrnus, julgus ja ausus iseendaga ühenduses olla. Kohalolek kus puudub põgenemine ja on vaid tervenemine.

Tervendaja on astunud mu teele sihikindlalt ja näen kuidas mu haavad avanevad tervenemise janus. Kogen kuidas iga ta sõna puudutab ja paitab mu haavu, mis ihkavad pehmust, toetust, ilu, sügavust, armastust. Aastaid on minu fookuses olnud enda tervendamine, sõnumiga "mina ise olen enda tervendaja". Jaaa, ennast saabki tervendada ja ma usun, et inimesel endal lasub vastutus oma heaolu eest. Samas on haavu, mida ise ei tervenda. On haavad kus tervendajaks on teine inimene. Me oleme kogemuslikud olendid. Nagu üks klient vastas küsimusele mis on tema hinge eesmärk siin elu - kogeda. Kogemused tulevad meil paljuski läbi teiste inimeste. Kui meil puudub kogemus, puudub meil oskus kogeda. Näiteks kui meil puudub kogemus armastusest - me pole tundnud armastust - siis me ei teagi mida see tähendab. Ja kogemata armastust ei oska me ka ise endale seda pakkuda.

Lähisuhe kui võimsaim tervendaja.
Kuidas nii, et me oleme lähisuhetes tervendajad aga samas nii palju valu tuleb üles just suhetes?

Mulle meeldib Imago ütlus - energia liigub sinna mis vajab tervendamist. Lähisuhtes tulevad tegelikult juba varakult üles haavad mis janunevad puudutuse, tervendava kogemuse järele. Osad neist saavad tervenduse suhte alguses, osad mitte. Meenub Sulle kuidas armumise ajal leidsid, et see inimene on sinu jaoks parim - ta teeb midagi millest sa oled puudust tundnud ja mis on täpselt see mida vajasid (kui armumisele teadlikult läheneda)? Seesama partner aitab tuua üles ka valu mida ta ei oska tervendada - mis on ka tema enda sügavaim valu. Siin on otsuse koht kuidas siit edasi liikuda. Näiteks minu impulss on põgeneda kuna üksinda valu sees istuda tundub talumatu. Mõni läheb võitlusesse ja mõni tardub, käiates mantraid "kõik on hästi, kõik on hästi." See on otsuse koht - ma jään või põgenen, võitlen või tardun. Või hoopiski jään kohale, kuulan ennast, kuulan partnerit esmalt.

Kuidas jõuda haiget tegemise/saamise juurest tervenemiseni?
Imago paarisuhteteraapia põhimõtteks on rääkimine ja kuulamine, teineteise aktsepteerimine, ka siis kui teist ei mõisteta. Ma arvan, et see ongi üks võtmetest. Väga oluline võti. Tegelikult läbi elu - teineteise mõistmine, aktsepteerimine, austamine ka siis kui ei ole nõus teisega ja teada andmine, et ma olen Sinu jaoks olemas, kuulan Sind ning kogemus, et mind kuulatakse ja mu partner on minu jaoks olemas, on võimas. Justkui lihtne aga samas meeletult raske, eriti kui oleme valu sees. Esimesed impulsid on rünnata, tarduda või põgeneda. Kuidas maha rahustada seda impulssi, et oleks turvaline jagada ja olla ning kogeda toetatust? Seda saab õppida, kogeda Imago paarisuhteteraapias.

Ma soovin mõelda, et seal on veel midagi - sügav kontakt mis ei katke ka kõige keerulisematel hetkedel. Kontakt mis hoiab austust, siiramat soovi olla olemas teineteise jaoks ja hoida ning armastada teineteist. Võib-olla see kontakt ongi olemas aga me kipume seda unustama, laskma sel tuhmuda ja kui ühendus puudub, tuleb valu, arusaamatus, segadus.

Mida saad teha Sina täna, et sügavat ühendust hoida ja suurendada omale armsa inimesega?

Ole hoitud ja armastatud,

Meeli



Viita sellele postitusele