Kategooriad:

Eksinud

5. June 2016


Lugesin oma märkmeid viimastest aastatest. Minu mälupilti on kulunud teadmine sellest perioodist, et miskit minu elus ei töötanud aga mis, seda täpselt ei mõistnud. Mäletan end järjepidevatel otsingutel, justkui teelt eksinu. See tunne ja teadmine oli tänaseni kehamälus. Jõuetuse tunne - takistused, asjad ei toimi, kehal halb, meelel halb aga ei leia valupunkti, mis vajutamist ja lahendamist vajas.

Täna kirjatükke lugedes sellest ajast, loen välja, et ma teadsin väga täpselt mida ma siis tahtsin ja mida ma ei tahtnud. Olen selle kõik sõnasõnalt üles kirjutanud ja väga selgelt ning ühemõtteliselt, ilma igasuguse kahtluseta. Teadsin täpselt mis olid minu prioriteedid siis. Sulaselgelt.

Ma teadsin seda kõike aga ei aktsepteerinud seda. Ma ei lubanud endale seda mida tundsin ja vajasin ja tundsin, et on parim. Surusin selle eneses alla ja astusin radapidi mida ma ei olnud valmis ega tegelikult ka tahtnud astuda. Seda hakkasid peegeldama mulle minu lapsed. Näiliselt oli minuga ju kõik tipp-topp ja igavesti uhke ning prestiižikas elu, sisemuses aga käis konflikt päevast-päeva ja enesele vastu astumine. Ma olin veendunud, et ma ei saa nii nagu sisimas soovin ja tean, et on õige. Olin veendunud, et pean valima teise raja ja olema keegi teine kui südamest soovisin olla. Pisarad, ahastus, mis lõppesid passiivsusega.

Käisin seda rada kuniks põlesin läbi. Kuniks enam ei jaksanud. Kuniks tuli surmahirm - keha oli juba nii läbi sellest kogemisest ja vastuseisust.
Lõpetasin sel teerajal käimise ja valisin enda raja.
Kui paljud aga jätkavad sel rajal, mis ei ole tegelikult nende nägu vaid kellegi teise nägu? Kui paljud julgevad astuda pealtnäha hulljulget sammu enda ja tegelikult ka oma pere heaolu suunas (kuigi alguses nii ei paista, kui rahast rääkida). See kõik on omamoodi lõks, ring mida mööda käia - selleks, et elada, on vaja raha. Selleks, et saada raha, on vaja tööd. Kui on töö, hoia sellest kinni, eriti kui see on ühiskonna poolt väärtustatud töökoht. Ja nii see käib ringiratast. Minu vajadused ei ole olulised.

Tegelikult me teame mis on meile parim ja mis on meie teerada. Me lihtsalt kipume andma sellele hinnanguid, seda hukka mõistma või arvama, et see ei ole parim valik. Olgu see siis ühiskonna mõistes või tuleb hoopis lapsepõlve kodust see arusaam.

Sa tead mis on Sinu rada, ka siis kui Sa arvad, et oled eksinud ja ei tea. Tegelikult Sa tead mis on Sinu jaoks parim valik või samm.
Lükka kõrvale hinnangud, mõte, et see on ebareaalne ja võimatu. Anna ise-endale võimalus!

Foto autor: Meeli Laane

blogipilt

Viita sellele postitusele