Kategooriad:

Hoiatused

3. September 2018

Uskumused

Teiste hoiatused on mind pannud mõtlema miks selline info minuni jõuab, miks on vaja kellegil jagada oma hirme minuga või hoiatusi, kuidas ma peaksin seda vastu võtma ja mis on sõnum.
Nad kõik tulevad hoiatama, nö teadlikkust tõstma. Või vähemasti nii nad ennast väljendavad. Kui neid kuulan, siis nad ei räägi omast kogemusest vaid jagavad kellegi teise kogemust. See millest nad räägivad on täitsa hirmutav ja õudust tekitav jutt. Mis on selle jutu energia? Kas see toetab seda kes seda infot jagab ja kes seda vastu võtab? Miks see inimene seda infot jagab? Kas tal endal on sellega seonduvalt mingi emotsioon, mida ta tahab minuga või siis mulle jagada? Kas ta tunneb vastutust minu eest, minu elu, valikute ja kulgemise eest? Mis on taolise nö teadlikkuse tõstmise pluss pool?

Kus jookseb piir teadlikkuse tõstmise ning hirmu jagamise/tekitamise vahel?

Istun ja mõtlen ja vaatlen ennast kuidas mind puudutanud on taolised jagamised - märkan kuidas mu meel ja keha reageerivad sellele. Keha tõmbub krampi ja hingamine peatub, süda tõmbub kokku - need lood on õudsad ja see inimene sidus mind isiklikult selle looga, viidates, et see võib minuga ka juhtuda. Saan aru, et see on minu jaoks ebaturvaline. Minu kehas tõusetub kaitsereaktsioon - miks Sa jagad mulle sellist infot, kas ma peaksin nüüd koheselt lõpetame selle mida teen, käima hirmus ringi, lõpetama teatud inimestega suhtlemise? Maha rahunedes mõistan, et need on teiste inimeste lood kolmandatest ja sellest mida nad kuulnud on. Lähemalt neid teisi kuulates ja nendega rääkides, näen, et neil on endal seal taga emotsioon, mis lükkab neid oma hirmu ja teadmist jagama. Tegelikult see impulss seal taga on ilus, seal on hoolivust ja ka armastust. Ja samas on selle jagamise impulss hirm, vajadus, lõpetamata emotsioon.

See on tegelikult nende lugu, nende vajadus. Mitte minu lugu, minu vajadus.

Mul on usaldus. Usaldus selle vastu, et kui mul on vaja midagi teada, siis minuni jõuab see info loomulikul moel, mitte läbi teise inimese hirmu. Kui ma tunnen, et mõne inimese osas puudub mul usaldus, siis teen ma vajalikud sammud selle inimesega seonduvalt ise, mitte välise keskkonna impulsil.

Kui inimene räägib isiklikust kogemusest, räägib ta iseendast ja teeb seda "mina" vormis ja see on turvaline. Mul on võimalus valida, reageerimata, kas see info on oluline minu jaoks ja mulle abiks või mitte. Ja selle jagamisega kaasneb tänulikkus teavituse eest. Kui aga räägitakse kolmanda inimese kogemusest või kuuldust, lisades sinna emotsiooni, seostades mind puudutava infoga ja tehakse seda luba küsimata, küsimata kas ma tegelikult vajan seda infot, on see ebaturvaline ja pealetükkiv suhtlusviis. Ükskõik kui positiivne see tagamõte ka ei ole.

Mida ma pihta hakkan selle teadmisega?

Kui minus on tõusetunud emotsioon saadud informatsiooniga seonduvalt, siis parim võimalus enda ja teise mõistmiseks on sel teemal turvaliselt arutleda teise inimesega. Läbi selle tõusetub arusaam iseendast, oma reaktsioonidest ja ka teise inimese loost, miks ta sellisel moel teadlikkust tõstis.

Kui soovid turvalisest suhtlemisest veel rohkem teada ja õppida ka ise emotsioonis olles turvaliselt suhtlema, hoia silmad-kõrvad avali kuna oktoobris käivitub turvalise suhtluse intensiivpäevak looduse keskel.

Tervitustega Ecuadori mägede keskelt,

Meeli.



Viita sellele postitusele