Kategooriad:

Ühendus

2. September 2018

Uskumused

Vaatan oma poega, kes aastaid joonistamisest eemale hoidis ja sammhaaval on joonistama hakanud. Õhtul, peale jalutuskäiku Ecuadori tänavatel, haaras ta pliiatsid ja joonistas omal initstiatiivil väga ilmekate käeliigutuste saatel nagu ekspressiivne kunstnik. Ta avastas erinevaid tehnikaid pliiatsite kasutamiseks ja ilmselgelt nautis kogu protsessi. Huvitaval kombel ta joonistas pildile ka haige mehe. Tema joonistustel ja ütlustel on tihtipeale väga sügav taust ja taju. Huviga vaatlen mis edasi toimub.

Vaatlesin teda kui jalutasime tema jaoks üdini uues keskkonnas, millist enesekindlust temast kumab igal sammul, kuidas ta analüüsib, arutleb, loob seoseid, endale asju selgitab. Vaatlen teda ja mõtlen, et ta on laps, kellele on pandud tavaühiskonna poolt aspergeri diagnoos. Ta on laps, kelle kõrval varises mingiks ajaks minu maailm kokku kuna ta ei sobitunud haridussüsteemiga. Tal peaks olema raske kohaneda ja rutiin on tema jaoks määrav, kas ta ärritub kergesti või siis mitte. Me lendasime 24+ tundi kolme erineva lennukiga, me ööbime üdini uues keskkonnas tema jaoks ja ta kohaneb igal sammul. Ta leiab, me leiame koos, midagi turvalist, midagi tuttavat igal pool. Näiteks toitumine on tema üks raske koht, kus ta on valiv ja uute maitsete proovimine iseenesest on juba suur eneseületus. Leidsime kohalikust supermarketist tooteid, mis on tuttavad Eestis müüdavale toidule ja puuvilljad-juurviljad, mis talle maitsevad. Väikestes asjades peitub turvatunne ja näen kuidas ta tunneb end turvaliselt ja kindlalt minuga, ükskõik kus me ka pole.

Märkan ka seda kuidas tal on keeruline suhestuda inimestega ja tegelikult ma ka mõistan seda. Täiskasvanutel on omad käitumisharjumused lastega, omad vajadused, soovid, nõudmised mida laps täitma peab ja ta justkui ehmatab ära, et kuidas ta nüüd olema peab. Siin, Ecuadoris ja ka reisides läbi mitme erineva riigi, õppisime kuidas tervitada ja tänada kas saksa, inglise või hispaania keeles. Ta õpib, ta on vastuvõtlik ja uudishimuga paneb praktikasse õpitut/soovitatut. Kusjuures vähem kui aasta tagasi polnud ta võimeline ühtegi asja õppima peale koolikogemust, temas tõusis agressioon, blokk millest oli raske läbi minna. Täna on see aga tema jaoks mänguline kogemus ja ta on nagu svamm.

Täna harjutasime sisetunde kuulamist ja sellele järgnemist mängulisel moel. Nimelt mängisime laevade pommitamist ja esimese mängu ajal suutis ta leida kõik kohad üles kus mul laevu polnud ja ta ei saanud kogu mängu ajal ühelegi laevale pihta. Ise väitis iga pakkumise juurde enesekindlalt, et nüüd läheb mööda. Läkski. Järgmise mängu ajal soovitasin tal mõelda, et ta saab pihta minu laevale ja tunnetada või mõelda selle peale kus on minu laevade koht paberil, kas silmad sulgedes ja visualiseerides või mõttes liikudes minu paberi juurde ja seda vaadates või hoopis tunnetades läbi keha kus on paberil minu laevad. Igal inimesel on oma moodus kuidas tema sisetunne temaga räägib. Ta katsetas erinevaid mooduseid ja osadega leidis ta mu laevad üles. Üks viis, mis teda enim kõnetas, oli silmad kinni justkui magama jäädes (nagu ta ise seda nimetas). Kui ta seda tegi, teatas ta väga selgelt ja enesekindlalt - ma tean kus su laev on, ütles tähe ja numbri ja saigi pihta. See on minu jaoks väärtus - uskumuste, eneseseadistamise (ma tean õiget vastust) ja oma sisemise häälega kooskõlas elamine. See on see mida ise praktiseerin ja tegelikult veel ka õpin igapäevaselt kuna vanu mustreid tuleb üles erinevatest kihtidest, mida ümber seadistada. Sama on ka intuitsiooniga, ütleksin, et on lausa kunst läbi käia rada teiste kuulamisest (ühiskond jms) iseenda hääle kuulamiseni, kus paljud, ka lähedased avaldavad arvamust mil moel asjad tegelikult peavad olema või panevad küsimärgi alla valikud ja otsused. Mida rohkem praktiseerida endale kindlaks jäämist, seda võimsam ja toetatum elukogemus on.

Täna olen ma uhke selle üle, et minu laps on eriline. Temas on väga paljut mida palja silmaga ei näe ja minu sihiks on toetada tema annete väljendumist ja nende rakendumist omal moel, tihtipeale vastupidiselt ühiskonna normidele ja ootustele. Kadudes ühiskonna ootuste ja normide taha, ei näinud ma enam oma last, tema andeid, seda kes ta tegelikkuses on. Nägin vaid seda kes ta oleks pidanud olema ühiskonna silmis, millised ootused temale olid. Mind väga kõnetab shamaanide lähenemisviis kus kogu kogukond vaatleb last sünnist saadik, avastab ta ande(d) ja kogu õpetus on suunatud tema annete toetamiseks ja väljendumiseks. See on põhimõte, mille omaks võtsin shamaanide eluviisidega tutvudes. See on muutunud minu üheks väärtuseks. Ecuadori esimesest reisist võtsin endaga kaasa ka uskumuse, et lastega koos saab kõike teha, nii nagu siinsed perekonnad, kelle lapsed käivad igal pool kaasas. Mälupildis on üritusel kõnet pidav shamaan, kelle sülle ja sülest maha jooksis järjepidevalt tema ca 5-6 aastane laps. Iga kord kui laps tuli, võttis ta tema hellalt põlvele ja samal ajal pidas oma kõnet edasi. Sellest õhkus nii palju soojust, vastu võtmist, normaalsust, millest ma ise olen puudust tundnud. See hetk pööras mu uskumused senisest vastupidiseks. Laps on osa minust, õigemini meievaheline ühendus on tugev, nii füüsiline kui energeetiline. Ma arvan, et see on võimsaim kingitus mida ma oma lapsele anda saan. Teadmine ja kogemine, et ta on aktsepteeritud kogu oma annete spektriga, oma individuaalsusega, oma tugevuste ja nõrkustega ja ta saab olla ühenduses minuga millal iganes ta seda vajab. Arvan, et see on ka põhjus miks tal on kerge reisida tundmatusse riiki, läbida pikki lende ja astuda tundmatusse (sõltumata talle pandud diagnoosist). Me oleme ühenduses.

Shungo (südamest südamesse).

Meeli



Viita sellele postitusele