Kategooriad:

Julgus oma haavadele otsa vaadata

9. May 2018

Hingetasand

Öeldakse, et inimesed kes Sinu ellu tulevad, Sind puudutavad südames, on Sinu tervendajad. Ma usun sellesse.

Tahes-tahtmata on meil kõigil omad haavad, mida me väga näha ei soovi ja oleme välja mõelnud (nii teadlikult kui alateadlikult) erinevaid strateegiaid kuidas valu ennetada ja mida teha siis kui haavale ollakse lähedal ja valu terendab juba. Ja see on loomulik, inimesele on loomulik eemale hoida valust, eemalduda valu tekitajast.

Mis siis kui see, kes tundub, et on valu tekitaja, on tegelikult keegi kes aitab Sul näha oma haavasid, aitab Sul neid avada. Lähisuhe oma loomult on tervendava dünaamikaga - partner pakub meile seda mida me enim vajame ja ta aitab tulla üles ka valul mis meis kaasas on käinud pikalt.

Nõks siin, minu jaoks on selles, kuidas olla teise tervendaja lähisuhtes ja lubada teisel olla Sinu tervendaja.

Minu impulss on valu eest põgeneda. Sügavaima valu eest, selle eest mis muutub juba füüsiliseks ning üdini väljakannatamatuks. See on valu mis on seotud tõrjutuse tundega, hülgamisega, armastuse kogemise puudujäägiga. See on minu haav, mis käib minuga kaasas beebieast saadik. Ja see mõjutab ja on mõjutanud väga olulisel määral minu elu, minu partnerite valikuid ja otsuseid suhetes. Kui kehas ja alateadvuses on hüljatuse, armastuse puudumise kogemus, siis tahes-tahtmata liigutakse suhtesse sama eeldusega ja ootusega, et need kogemused korduvad. See valu tuleb kaasa. See on juba uskumuseks kujunenud ja see saadab, sellele leiad kinnitust ka sealt kus seda kinnitust tegelikult ei ole. Puudub armastuse vastuvõtmise oskus kuna sisimas on kindel teadmine, et mind ei armastata tingimusteta.

Läbi aastate on mitmeid tervendajaid - inimhingi - minu teele sattunud ja sammhaaval on haav tervenenud minu sees, kuid kui ausalt vaatan endale otsa, siis olen jõudnud valu kõige sügavamal asuva lätteni. Istun selel serval, näen kuidas haav on avanenud ja nüüd on minu otsus kas sukeldun selle tervenemise sisse, riskides valu uuesti kogemisega ja/või selle lõpliku tervenemisega, või põgenen. Olen läbinud mitmed valukihid enda sees, arvasin, et nüüd on kõik aga see viimane samm on veel ees.

Mõtlesin miks mul on oluline selle valuga kohtuda, olen istunud valu sees kus kadus eluisu kui istusin silmitsi leinaga. See oli valu kus tundus, et midagi muud pole enam. Selles valus puudutasin enda sisimas kohti millest ma teadlik polnud. See muutus füüsiliseks valuks ja mul ei olnud selle eest kuhugi põgeneda, see oli minu sees, igas minu keharakus. Teisel pool valu on valgus. Sellest valust sündis valgus. Meeletult ilus valgus. See oli vaid osa sellest valust. Kui küsisin endalt miks ma peaksin valuga silmitsi seisma, sain vastuse, et selle valu taga seisab minu suurim tugevus ja valgus. Tugevus mille saab esile tuua vaid haavatavus, õrnus, julgus ja ausus iseendaga ühenduses olla. Kohalolek kus puudub põgenemine ja on vaid tervenemine.

Tervendaja on astunud mu teele sihikindlalt ja näen kuidas mu haavad avanevad tervenemise janus. Kogen kuidas iga ta sõna puudutab ja paitab mu haavu, mis ihkavad pehmust, toetust, ilu, sügavust, armastust. Aastaid on minu fookuses olnud enda tervendamine, sõnumiga "mina ise olen enda tervendaja". Jaaa, ennast saabki tervendada ja ma usun, et inimesel endal lasub vastutus oma heaolu eest. Samas on haavu, mida ise ei tervenda. On haavad kus tervendajaks on teine inimene. Me oleme kogemuslikud olendid. Nagu üks klient vastas küsimusele mis on tema hinge eesmärk siin elu - kogeda. Kogemused tulevad meil paljuski läbi teiste inimeste. Kui meil puudub kogemus, puudub meil oskus kogeda. Näiteks kui meil puudub kogemus armastusest - me pole tundnud armastust - siis me ei teagi mida see tähendab. Ja kogemata armastust ei oska me ka ise endale seda pakkuda.

Lähisuhe kui võimsaim tervendaja.
Kuidas nii, et me oleme lähisuhetes tervendajad aga samas nii palju valu tuleb üles just suhetes?

Mulle meeldib Imago ütlus - energia liigub sinna mis vajab tervendamist. Lähisuhtes tulevad tegelikult juba varakult üles haavad mis janunevad puudutuse, tervendava kogemuse järele. Osad neist saavad tervenduse suhte alguses, osad mitte. Meenub Sulle kuidas armumise ajal leidsid, et see inimene on sinu jaoks parim - ta teeb midagi millest sa oled puudust tundnud ja mis on täpselt see mida vajasid (kui armumisele teadlikult läheneda)? Seesama partner aitab tuua üles ka valu mida ta ei oska tervendada - mis on ka tema enda sügavaim valu. Siin on otsuse koht kuidas siit edasi liikuda. Näiteks minu impulss on põgeneda kuna üksinda valu sees istuda tundub talumatu. Mõni läheb võitlusesse ja mõni tardub, käiates mantraid "kõik on hästi, kõik on hästi." See on otsuse koht - ma jään või põgenen, võitlen või tardun. Või hoopiski jään kohale, kuulan ennast, kuulan partnerit esmalt.

Kuidas jõuda haiget tegemise/saamise juurest tervenemiseni?
Imago paarisuhteteraapia põhimõtteks on rääkimine ja kuulamine, teineteise aktsepteerimine, ka siis kui teist ei mõisteta. Ma arvan, et see ongi üks võtmetest. Väga oluline võti. Tegelikult läbi elu - teineteise mõistmine, aktsepteerimine, austamine ka siis kui ei ole nõus teisega ja teada andmine, et ma olen Sinu jaoks olemas, kuulan Sind ning kogemus, et mind kuulatakse ja mu partner on minu jaoks olemas, on võimas. Justkui lihtne aga samas meeletult raske, eriti kui oleme valu sees. Esimesed impulsid on rünnata, tarduda või põgeneda. Kuidas maha rahustada seda impulssi, et oleks turvaline jagada ja olla ning kogeda toetatust? Seda saab õppida, kogeda Imago paarisuhteteraapias.

Ma soovin mõelda, et seal on veel midagi - sügav kontakt mis ei katke ka kõige keerulisematel hetkedel. Kontakt mis hoiab austust, siiramat soovi olla olemas teineteise jaoks ja hoida ning armastada teineteist. Võib-olla see kontakt ongi olemas aga me kipume seda unustama, laskma sel tuhmuda ja kui ühendus puudub, tuleb valu, arusaamatus, segadus.

Mida saad teha Sina täna, et sügavat ühendust hoida ja suurendada omale armsa inimesega?

Ole hoitud ja armastatud,

Meeli



Viita sellele postitusele