Kategooriad:

Kes ma olen?

28. October 2017


Küsin ma enda käest uuesti, kuigi justkui sai see rännak läbi käidud ja selge teadmiseni jõutud.
Täna olen sama küsimuse ees, samas sügavamal kui varem.

Käesoleva aasta september ja oktoober on olnud silmiavardav periood, kus on selgelt üles tulnud vanad mustrid ja kõik see mis on sisimas peidus olnud. Kõik vaid selleks, et nendest läbi käia. Pean ausalt ütlema, et nägin endas palju inetust, mis olin arvanud, et olin jätnud juba selja taha. See kõik tuli üles. Ka hirmud, ebakindlus, hirm tõrjutuse ees, soov olla meele järgi, soov teada mida teised arvavad.

Ma armastan inimestele silmadesse vaadata, ka nendele kes tänaval ringi liiguvad. Silmad on hingepeegel ja kontakt minu jaoks. Kui pilku natukene pikemalt hoida, siis pole sõnu vaja.

Ühel päeval poes märkasin ühte naisterahvast kes kõndis ringi tõsise näoga ja kui me pilgud kohtusid, ta naeratas. Kui möödusin, läks ta nägu tagasi endiseks. Järsult mulle meenus pilt hetkest mil olin vast 6-7 aastane ja vaatasin oma vanaema koduaknast välja. Märkasin lapsi väljas ja iseeneseslikult tuli naeratus huulile. Kuulsin kuidas lapsed arutasid, et miks see Meeli kogu aeg naeratab. Mulle jäi see kogemus meelde. Ma ei saanud aru mis selles halba on ja samas vajutas see minu nupule mis kriiskas mulle, et ma pole piisavalt hea, olen teistsugune. Nüüd, poes seda naist nähes, sain aru, et ma otsisin kontakti, ma vajasin kontakti, sõprust, vastu võtmist, aktsepteerimist. Minu keha tegi kõik selleks, et seda saavutada. Minus oli suur tühimik, tühjusetunne ja kurbus. Pikalt, ka nüüd sügisel tuli see selgelt üles.

Nii need vastused tulevadki tänapäeval - ühest hetkest, ühest kohtumisest, ühest kontaktist. Selline see aeg praegu on. Silmitsi seismine oma valudega, hirmudega, oma inetustega ja ka sügav puudutus kui olen sammu astunud enda heaks, sellisel moel nagu varem pole seda osanud teha. Justkui mustrite ümber kirjutamise aeg ja valikute koht. Jah, valikute koht - kas rügad edasi vastutuult või valid selle mis on Sulle hea ja toetab Sind.

Kui märkasin oma inetusi, pani mind mõtlema see kes ma tegelikult olen. Olen õppinud psühholoogiat, aastaid ennast avastanud sügavuti ja justkui välja astunud vanast aga nüüd, kogu inetus on peopesa peal. Võib-olla ma olengi see inetus, võib-olla seepärast suutsin olla hea, et mul oli aega, aega olla rahus, kontaktis endaga ja seeläbi hea. Need olid mõtted mis mu peas keerlesid. Ja siis sain aru, et need on minu kaitsereaktsioonid, mis on inetud. Mis tegelikult on karjed abi järele. Kaitsereaktsioonid mis tulevad üles siis kui mul on jaks otsas, mul on valus, kui ma tunnen ennast jõuetuna, kui tegelikult vajan tuge.

Kas ma olen hea või halb?

Kui hakkasin esmakordselt teadlikult kogema seda mis on silmale nähtamatu, oli minu kõige suurim hirm see, et need teadmised tulevad mustast maagiast. Ma ei saanud aru kuskohast info tuleb ja kartsin seda, meeletult.

Pimedus versus valgus.

Ajapikku hakkasin aru saama, et ei ole head ega halba. Täna seisan küsimuse ees kas on pimedus ja valgus. Ühe seansi ajal nägin deemonit ennast ja ka jumalat, kes ütlesid, et tuleb aeg kus nemad kaks ühendavad oma jõud, et maad kaitsta ja seista vastu millelegi mis maad ähvardab. Pikalt tulid minu juurde hinged, kes olid mustad, ütlesin neile, et kui olete valmis valgusesse astuma, tulge tagasi ja ma aitan. Kui mitte, hoidke eemale.

Täna on tume energia taaskord minu kõrval, ukse peale koputamas.
Kas on olemas tumedus ja valgus? Aleksandr Šeps ütles, et ei ole ei tumedat ega heledat, on vaid valik ja otsus kuidas kasutada seda milleks võimeline oled - kas loomiseks või hävitamiseks.

Minu jaoks on hävitamine ja loomine käinud käsikäes - ennem uut tuleb vabastada vana, mis ei toimi.

Võib-olla on aeg vaadata oma hirmudele otsa ning luua kontakt oma tumedusega sügavamal tasandil kui varem. Aktsepteerida seda mis on minu sees, seda kes ma olen ja ka ausalt tunnistama endale milleks ma olen võimeline. Kõige keerulisem on olla vahepealses tsoonis, täis ebamugavust, ebakindlust, ebaselgust ning põrkuvaid energiaid ja kogemisi. Võib-olla on mul aeg enda positsioon uuesti sisse võtta, mille olin uinutanud eneses ja astuda samm sellesse kes ma tegelikult olen.

Armastan spontaanseid tunnetest ja energiatest kaetud sõnumeid, kus puudub esmapilgul igasugune loogika. Täna jõudis minuni selline sõnum:
Kòik on vòimalik Meeli ja Sa tead seda...

Namaste. Näen Sind, Sinu hinge, sügav kummardus Sinu hinge ees.
Ja enda hinge ees. Vastuvõtmine, oma koha sisse võtmine. Usaldus ja teadmine, et kõik on võimalik.



Viita sellele postitusele