Kategooriad:

Armastus iseenda vastu

5. October 2017


Armastan elus väljakutseid ning läbi elu on mind paelunud ootamatud olukorrad, sukeldumine elumere vetesse pea ees ning kogemine, kogemine ja veelkord kogemine.

Naudin neid kuna teen neid iseenda pärast, tegelikult kogemise pärast. Ma olen siia ilma tulnud sooviga kogeda. Hiljuti tuli silme ette pilt kuidas veel tänapäevani, kui näen inimesi, naeratan, justkui olen õnnelik selle üle, et olen taaskord kehastunud ning tulnud siia ilma.
See teekond on olnud ka valus. Tunne, et ma ei sobitu, ei ole aktsepteeritud ja samas ka sügav aktsepteerimine, hoitus ning mõistmine, kontakt.

Enese armastamise teelt olen suure osa oma elust mööda käinud. Proovisin sobituda ja samas ka mitte sobituda. Märgates ja kuulates suuresti seda mida välisel maailmal oli öelda ja justkui kuulates iseennast samas unustades enda armastamise kõige selle kogemise juures.

Täna, justnimelt täna tunnen sügavat tänutunnet selle eest kes ma olen. Minu viimaste nädalate mantra on olnud "see olen mina, kogu oma ilu ja valuga, kogu oma sügavuse ning pealiskaudsusega." Täna õhtul lisandus sellele emotsioon "See olen mina! Ma olen mina ise! Ma rändan, ma liigun oma intuitsioonile ning impulssidele järgnedes, ma teen samme mis toimivad ja samme, mis esmapilgul justkui ei kanna oodatud tulemust." Märkasin eneses, et kiire elutempo kõrval olin hakanud ennastunustavalt arvama, et tulemus on see mis loeb ja sisemine kriitik soovis tõsta pead. Täna toimus tohutu vabanemine. Ma olen tegutsenud enda järgi, enda sisetunde, intuitsiooni järgi ja ma olen julgenud need näiliselt hullumeelsed sammud ette võtta. Eriti käesoleval aastal. Ja see on vinge! Ma olen lubanud iseendal järgneda iseendale ja olla selline kes ma olen. Milline meeletu vabanemise tunne.

Mind tohutult vabastab lause, et ma ei olegi täiuslik, ma ebaõnnestun või teen midagi valesti. Ma olen täiuslikult ebatäiuslik.

Sa võib-olla tead kui raske on olla teiste järgi, elada teiste aktsepteerimist ja heakskiitu oodates, lootusega kuuluda ja olla vastu võetud. Kui raske on olla täiuslik. Sellest veelgi keerulisem on astuda samm suunas kus teiste heakskiit ei ole enam oluline, suunas kus Sa teedki kõike enda ja vaid iseenda järgi, läbi armastuse, uudishimu, kogemise.

Sel aastal olen lubanud endal avaneda ja näidata oma haavatavust sügavaimal tasandil, olen lubanud end hoida, olla hetkes, ka siis kui need hetked on olnud üdini mõistusevastased. Olen lubanud endal olla sügavaimas ühenduses ja ka valus, mõistmises, põgenemises ja siis jälle tagasi kohalolus. Olen endal lubanud astuda samme mida ma ei mõistnud, kuid usaldasin. Ma olen nii tänulik selle eest, et ma luban endal olla mina ise. Tänulik, et ma astun neid samme hirmuta eksita. Tegelikult polegi õigeid ega valesi valikuid ja otsuseid. On otsused ja valikud.

Järgmised teistmoodi sihid sirendavad silme ees.

Tunnen kuidas kiirete aegade ja muutustega kaotasin endaga kontakti kuid nüüd, sammhaaval tulen enda juurde tagasi, mille tulemusena taassüttib armastuse leek järjest tugevamalt minu sees ning suundub ennekõike minusse enesesse.

Taasühinemine iseendaga, veelgi väekamalt ning armastusest tulvil.

Armastust Sulle Sinu rännakul.

Vahest on oluline teelt kõrvale astuda, et selgelt näha ja meenutada endale kes Sa tegelikult oled ja mida Sa tegelikult soovid oma ellu tuua. Vahest on oluline tunda sügavat valu, et veelgi sügavamale enda sisse näha ning puhastuda kogunenud pahnast.

Ja on aeg, kus minevik jätta selja taha ning olla. Nagu kirjutab Sandra Ingerman "Do you know there is life after healing?"

Meeli.

Laulusoovitus: Peruquois "It's time for her to be fully in herself"



Viita sellele postitusele