Kategooriad:

Eelmisest elust

19. June 2017


Istusin Sinuga kõrvuti. Teadsin, et pean selle koha saama. Mul oli vaja just selle koha peale istuda. Mind kandis hirm, et keegi jõuab ette – see oli minu koht.

Küsisin Sinult kas see koht on vaba.

Sa vastasid inglise keeles – you can help yourself.

Hmmm, jah, ainult mina saan iseennast aidata.
Ühelt poolt viisakusväljend, teisalt sügav tarkus.

Istusin Sinu kõrvale.

Vajasin seda õhtut. Universum suunas mind jõuliselt, samas pehmelt sellele kontserdile. Läksin sinna 3 piletiga – ühe neist olin ise endale ostnud ja teised 2 sain kingituseks loosiõnne toel. Milline küllus ja milline toetus ning kohalolu. Me, myself and I – kõik kolmekesi olime kohal.

Kui muusika algas, märkasin, et olin istunud täpselt Aafrika trummi kõrvale. Milline kingitus. Jumaldan trummi heli. Mees, kes trummide taga mängis, mängis lihtsalt suurepäraselt, kirglikult, pühendunult, oskuslikult. Istusin, silmad suletud, laulsin armastuse mantraid ja nautisin trummi oma kõrval. Kohati oli rütm ürgne, mis viis mind indiaanlaste keskele, lõkke ümber, mehed tantsisid sõdalase tantsu trummi rütmis ja trummi saatel. Teatud helid viisid mind sellesse kohta kogu kontserdi kestel, lubades mul uudishimulikult lõkke ümber ringi uuditseda. br>
Ühel hetkel kohtusid me pilgud ja jäime teineteisele otsa vaatama.

Nägin Sinu hinge.

Sinu vana hinge, seda osa, mille või lausa võiks öelda kelle Sa oled siia ellu kaasa toonud.

Nägin Sinu silmis Keldi sõdalast. See sõdalane – ta on suur, suur mees, iiri päritolu ja selle mehe hing kes Sinu silmadest paistis, võttis mind sõnatuks. See väärikus, ausus, ehedus. See on lihtsalt ilus ja sügav. Ausad põhimõtted, nende austamine ja kinnipidamine nendest. Mul puuduvad sõnad selle kirjeldamiseks. See hing on Sinuga siia ellu kaasa tulnud. See mälestus ja kogemus ning soov sõdimise asemel kogeda armastust ja armastada siin elus.

Me oleme varem kohtunud.

Kui jagasin Sulle seda mida nägin, olid Sinu esimesed sõnad:
Anna mulle andeks.

Alguses ma viskasin nalja selle üle, see ei olnud loogiline.

Aga.

Sa palusid minult andeks.

Kas Sina olid seal väljal, kaetud surnutest, kus muutus valge mustaks ning sõnulseletamatu valu ja üksinduse jõuetus mind haaras ja ma oma suunda muutsin mitmed elud tagasi? Kas Sina oled üks nendest kes seal väljal lebas, kus tundsin kuidas mu süda ja hing olid purunenud kildudeks ning enam millelgi ei tundunud mõtet kui vaid kättemaksul.

Tulid Sa nüüd, viivuks, et vabandada.

Vabandada selle eest, mis toimus.

Sa tulid vabandama.



* * *

Kes me siin elus oleme?

Mida me toome endaga kaasa varasematest eludest ning kogemistest?

Mis ülesandega oleme tulnud siia ellu?

Kogu mu keha, iga mu keharakk tunneb puudust kohtumistest Sinuga, Sinuga ja Sinuga. Oma perega, osaga endast. Sügavus, puhtus, sügavaim kontakt kus puudub keha, kus puudub aeg ja ruum, on vaid hinged. On lood. On põhjused kohtumiseks. Lühikesed või pikemad viivud.

Ma tunnen, et soovin maha raputada materiaalsuse enda õlgadelt ja seljalt ning lihtsalt kulgeda, kohtuda Sinuga, Sinuga ja Sinuga, osaga endast. Tunnen puudust oma hingeperest, võib-olla hoopis iseendast, üksolemisest.

Milline on Sinu elu mõte või ülesanne millega oled siia ellu tulnud?

blogipilt

Viita sellele postitusele