Kategooriad:

Tädi Aime

11. April 2017


Nüüd, peale 3-tunnilist kohtumist Sinuga, tädi Aime, jah just Sinuga, mitte Teiega nagu Sa ütlesid, et nii on Sulle harjumatu... Mul pisarad jooksevad. Ma ausalt öeldes isegi ei tea miks nad jooksevad. Tänane kohtumine Sinuga puudutas minus midagi väga sügavalt.

Sa leidsid mu keset minu kodutänavat, küsisid minult teed. Sa täpselt ei teadnud kuhu Sul vaja minna on. Mina ka ei teadnud. Ma ei osanud Sind aidata. Hakkasin edasi liikuma, plaanisin jooksma minna ja siis kohtumiseks ettevalmistuda. Olin just pisipoja viinud lasteaeda. Hakkasin edasi liikuma, Sa seisid edasi, kordasid, et Sul on vaja minna Liivalaia tänavale ja Sa ei liikunud. Peatusin. Jäin kohale. Ja ütlesin, et läheme koos Liivalaia tänavale ja otsime Pensioniameti üles.

Sinuga koos jalutades ja aeg-ajalt päikese käes jalgu puhates, Sa kallistasid mind. Ütlesid, et Sul läks kohe tuju paremaks. Sa olid närvi läinud. Sa oled eluaeg elanud Liivalaia tänaval aga Sa enam ei teadnud kus Sa oled ja kuhu on vaja minna. Olime Liivalaia tänaval. Sa ei tundnud seda tänavat ära. Ütlesin, et Liivalaia tänaval tean vaid Swedpanka. Ja siis Su silmad läksid särama - just, sinna Sa pididki minema.

Jalutasime ja puhkasime ja siis jalutasime.

Ühel hetkel Sa teadsid kuhu Sul on vaja minna. Järgmisel hetkel ei teadnud. Ma tuletasin Sulle meelde.

Sa rääkisid, et elad Liivalaia 8 aadressil. Sa olid selles täiesti veendunud. Swedpank asub Liivalaia 8 aadressil. Ma ei saanud Sind jätta panka, teadmisega, et Sa ei tea kus Sa elad.

Palusin pangatöötajal vaadata kus Sa elad. Istusime kolmekesi ühe laua taga ja meenutasime ja tuletasime meelde, et Sa asud teisel tänaval. Sul oli raske seda uskuda. Ja ühel hetkel jutu sees, kui meenutasid möödunut, ütlesid ise selle aadressi välja. Saatsin Su koju. Koduteel olid Sa endiselt veendunud, et elad Liivalaia 8 aadressil. Tuletasin meelde Sinu õiget tänavat kuniks Sulle see meenus ja olid rõõmus selle üle.

Sa viskasid nalja, rääkisid oma elust, läbielamistest ja kallistasid mind. Hoidsid käest. See puudutas.

Ühel hetkel tundsid Sa oma kodutee ära ja näitasid lühemat teed koduni. Maja ees seisatusid ja küsisid - kas see on ikka õige maja. Vaatasin maja numbri üle, õige maja. Istusime, rääkisime juttu ja ma tulin koju.

Kohtumine jäi tegemata, mul polnud telefoni kaasas, et vabandada ja edasi lükata. Koju jõudes, istun siin arvuti taga, pisarad jooksevad. Tädi Aime, Sinuga kohtumine puudutas mind täna sügavalt.

Ma ei oska seda sõnadesse panna, miks mul pisarad voolavad. Ma tunnen, et sügaval minu sees olen puudutatud.

Aitäh Sulle tädi Aime.



Viita sellele postitusele