Kategooriad:

Rääkides hakkab kergem

20. April 2016

Jagan Emade Väeringi eestvedaja Epu kirjutist emaks olemisest, sünnitusest ja mida toob endaga kaasa väikese ime sünd. Artikli lõpust leiad minu vaatenurga kuidas tulla toime keerulisemate tunnetega. Mõnusat lugemist!

Autor: Epp Sussen

Järjest rohkem julgevad naised rääkida oma lugu, seal hulgas ka oma sünnituse ja uue olukorraga hakkama saamise lugu. Eks ikka on nii, et äärmuslikud juhtumid leiavad rohkem kajastust ning neile proovitakse ka leida lahendusi. Enamik lugusid ja kogemusi on aga ju kuskil keskel. Sünnitus ja lapse saamine ei olnud täiusliku rõõmu kogemus, ei olnud see ka nii traagiline, et teistel oleks vaja kaasa tunda, aga ometi lõi see kõik üle pea kokku ja elu sassi. Kui mul ei ole kõik nii halvasti, mis sest, et kõik ei ole justkui ka päris hästi, siis kas mu lugu on üldse väärt rääkimist? Jah, on! Ja selleks, et sulle julgust anda, panen siin kirja mõned oma kogemused ja mõtted.

Meie peres oli laps igati oodatud. Ta on meie esimene. Rasedus oli ilus aeg, ainult magasin rohkem kui tavaliselt. Ikka uuriti, et kuidas ma plaanin sünnitada: kas tahan vette sünnitada, kas plaanin kasutada epiduraali, kas võtan oma ämmaemanda jne. Minu vastus oli: “Nii tark olen ma nüüdseks küll, et ma võin ju oma peas plaane teha, aga juhtub ikka see, millest isegi mõelda ei oska.“ Ja nii läkski. Mõtlesin oma peas kõikidele võimalustele, ainult mitte sellele, et üks tavaline igakuine visiit ämmaemanda juurde lõppeb haiglasse sisse võtmisega ja teatega, et lahkute siit nüüd ainult siis, kui olete sünnitanud. Mul pidi olema veel kuu aega aega! Tegemist oli preeklampsiaga ning mu vererõhk tõusis pöörasel kiirusel. See oli nii ootamatu, et tol hetkel kukkus mu maailm korraks kokku. Pidin hakkama saama kõiksugu erinevate mõtetega igast eluvaldkonnast: kas lapsega on kõik korras, kas minuga on kõik korras; kui ma nüüd surema hakkan, siis ma ikka tahaks oma lapsega kasvõi korra kohtuda, mul ei ole ju hambaharja ja puhast pesu kaasas, ma sõin viimati kell kaks ja nüüd on õhtu ja haiglas ju enam süüa ei anta, mis nüüd saab. Kõige selle juures oli mul meeletu vajadus nutta. Mitte vaikselt patja nuuksuda, vaid nutta kõva häälega. Aga ei lubatud. Ma nutsin, ei suutnud pisaraid peatada, aga arstid rääkisid, et ei tohi nutta, sest vererõhk tõuseb sellest veelgi. Öeldi, et pean rahunema. Aga kuidas? Minu viis rahunemiseks on üks peatäis nutta ja siis ennast uuesti kokku võtta. Aga kui ma ei tohi nutta, siis mis ma tegema pean? Veidike rahuneda suutsin siis, kui mu elukaaslane tuli ja mind pikalt kallistas. Kui nüüd mõtlema jään, siis see nutt on vist siiani nutmata. Ootan, millal saabub see hetk, mil pisarad tulla otsustavad. Tõenäoliselt ikka ja taas olukorras, kus seda oodatagi ei oska.

Mis puutub sünnitusse endasse, siis nüüd juba naeran, et küsige mille kohta aga tahate, sest mul õnnestus kuidagi läbi teha kõik, v.a see osa, kus ise lapse sünnitad. Sünnitus kutsuti esile, aga noormees otsustas võtta kogu võimaliku kõhus olemise aja, mis talle võimaldati. 23 tundi sünnitustoas andsid võimaluse proovida dušši all olemist (vanni ei saanud minna, sest küljes olid igasugused erinevad juhtmed ja andurid), naerugaasi ja epiduraali ning kõik lõppes siiski erakorralise keisrilõikega. Kui mulle esimest korda last näidati, siis ausalt, ma olin juba nii väsinud, et mul ei olnud mitte ühtegi emotsiooni. Palusin, et ta kohe isa juurde viidaks. Kogu mu jõud läks sellele, et ärkvel püsida kuniks kõht kokku õmmeldakse. Tunne oli selline, et kui nüüd magama jään, siis enam tagasi ei tule. Kartsin ka seda, et võib-olla kui nüüd uuesti oma last näen, siis panen talle pahaks, et ta nii keeruliselt otsustas siia ilma tulla. Kui aga lõpuks oma päkapikuga taas kohtusin (ta kaalus vaid 2,3 kg), ei olnud negatiivsetest emotsioonidest jälgegi. Ma ei jaksanud küll kohe ka hoolitsev ema olla, aga selle esimese öö olin ma veel vaatamata kõigele ärkvel, et seda uut ilmakodanikku korralikult uudistada ja mõelda, et mis siis nüüd edasi.

Kuna laps oli sündinud väiksena ning jäi vaid napilt ajalise sünnituse raamidesse, siis hoiti meid haiglas pikemalt. Juba haiglas, ja sealt edasi ka järgnevatel nädalatel kodus, hämmastas mind ennastki aga mu viha lapse isa vastu. Selle tunde taga ei olnud kübetki ratsionaalsust ega konkreetset põhjust, aga ometi oli ta olemas. Peamiselt tundsin viha siis, kui palusin tal teha midagi seoses lapsega ehk palusin tal ennast aidata. Ta tegi tegelikult kõik õigesti, ta oli olemas, ta aitas, ja ometi tundus iga ta liigutus mulle vale ja ajas kurjaks, et kuidas ta ometi aru ei saa, mida vaja teha on. Suuremalt ajalt suutsin ennast tagasi hoida, sest see on ju ka tema esimene laps ja ma sain aru küll, et peame mõlemad uue olukorraga kohanema ja õppima palju uusi asju. Aga see arusaamatu viha- emotsioon oli ikkagi seal ja ma ei ole kindel, et see ka praeguseks lõplikult lahtunud on, kuigi poiss hakkab juba 6-kuuseks saama ning lapsevanemaks olemise rõõmud ja mured on juba tuttavamad kui varem. Ma ei tea, mis oleks olnud lahendus, aga kui kellelgi veel on olnud sarnane kogemus, siis tea, et sa ei ole üksi.

Eks neid üllatuslikke emotsioone ja momente on veelgi olnud, aga lõpetuseks jagaksin oma kimbatust, et ma ei osanud kuidagi alguses oma lapsega rääkida. Kuniks olime haiglas ja ka perena koos kodus, oli kõik OK, aga siis tulid esimesed päevad kahekesi. Ma tean, et pean lapsega rääkima – häälega rääkima, mitte lihtsalt mõtteis temaga dialoogi astuma. Tal on ju ometi vaja minu häält kuulda. Aga millest või kuidas ma temaga räägin, kui sealt ei tule esialgu ühtegi emotsiooni või reaktsiooni vastu? Meie peres loetakse palju raamatuid ning nii võtsingi riiulist esimese ettejuhtunud lasteraamatu ning hakkasin sealt lapse söötmise ajal talle ette lugema ja siis peale lugemist oli juba lihtsam vestlust jätkata.

Kui su pea on niigi koormatud erinevate küsimustega, mähkmete, söögiaegade, vaktsiinide ja muude teemadega ning lisaks veel lapse gaasivalud ja magamata ööd, siis võib tagantjärgi täitsa tühine või isegi absurdne mure sel hetkel tunduda absoluutselt ületamatuna ning jätta ikkagi hinge sügava jälje. Millest mina puudust tundsin, oli võimalus oma mõtteid jagada teiste naistega, kes on ka ise hiljuti emaks saanud. Ma käisin ka psühholoogi juures, et pead selgemaks saada. Sellest oli kindlasti abi, aga tema oli emaks saanud rohkem kui 20 aastat tagasi, seega isegi kui ta teab omast kogemusest, mida tähendab lapse saamine, ei ole ta enam selles energias sees aga mina tahtsin rääkida nendega, kelle kogemused on olnud nüüd ja äsja ning emotsioonid vahetud. Sellest soovist inspireerituna on toimumas ka emadele suunatud väering.



Vaatenurk: transpersonaalne nõustaja Meeli Laane

Psühholoogilise nõustajana on mind koolitatud esmalt tunnetama, mis toimub kliendi sees, end tema kingadesse panema ja teda südamega kuulama. Seda selleks, et klienti tajuda ja temaga n-ö ühele lainele minna. Üks suur osa tervenemisest on tunne ja teadmine, et sind mõistetakse.

Värske ema „kingadesse astudes“ tekib minus tunne, et minus on kuhjunud midagi suurt, mille üle mul enam kontrolli ei ole ja see hirmutab mind. Ma olen end tagasi hoidnud hirmu pärast, et tunde väljendamise tulemusena võib viga saada minu laps või mina ise. See on väga, väga suur hirm. Ausalt öeldes ma ei julgeks enam üldse oma nutu- või vihahoogusid väljendada, kuna see hirm on minu kehas veel sees. Ükskõik kui palju ma seda ka mõistusega ei prooviks võtta, kasvab see hirm minu sees ja ma tunnen, kuidas see muutub suuremaks, kontrollimatuks, plahvatusohtlikuks. Ma ei saa lõpuni kogeda seda, mida kogeb teine inimene. Saan kasutada oma tunnetust dialoogi tekitamiseks, andes kliendile võimaluse näha sündmust kõrvaltvaatajana, mille tulemusena saabub selgus ja lahendus.

Kui on toimunud aktsepteerimine, kaob tõestamise vajadus ehk võitlus iseendas ja tõuseb vastuvõtlikkus muutusele. Nüüd on vaja toetust kehale ja meelele raskest tundest vabanemiseks ja kogetu ümberkirjutamiseks. On vaja teadmist ja ka keha kaudu selle kogemist, et tunnete väljendamine on turvaline ja kellelgi ei ole ohtu selle pärast surra. Rääkimine on üks olulisi viise oma meele vabastamiseks. Kui elukaaslase, lähedasega on seda keeruline teha – see hirm on tegelikult väga tõsine ja suur hirm – on üks võimalustest vestelda oma sõbrannade ringis sel teemal. Vahest on ka oluliselt lihtsam teha seda võõraste naiste ringis, kellega igapäevases elus kokku ei puutu. Kehal on mälu ja ta vajab kogemist, et vabastada – ümber kirjutada - kogemus, mis tekitab pingeid, negatiivseid tundeid. Keha soov on nendest tunnetest vabaneda, kuna need mürgitavad keha. Üks võimalus selleks on loominguline tegevus – joonistamine (kritseldamine), meisterdamine, laulmine, tantsimine, ka looduses jalutamine. Mis toimib kõige paremini, on individuaalne. Ei ole rusikareeglit, et vot see lahendus töötab kõigiga. Me kõik oleme erilised ja indiviidid, me kõik vajame individuaalset lähenemist. Soovitan soojalt, et kui on tunda, et tunne käib üle jõu ja ei oska sellega midagi pihta hakata, leia inimene, kes oskab sind toetada sel perioodil. Inimene kas tutvusringkonnast või ka psühholoogiline nõustaja. Armasta iseend ja astu samm enda toetuse suunas. Enda eest hoolitsemise abil (või: kaudu) hoolitsed sa kõige paremal moel oma lähedaste eest.

Kui soovid alustada naiste ringis, siis selleks on võimalus 24.aprillil kell 13.00 Pesakese ruumides, kus toimub Emade Väeringi kohtumine. Lähemat infot leiad SIIT.

Fotol Epp pisipoja Kasperiga.

blogipilt

Viita sellele postitusele