Kategooriad:

Väärtus

3. March 2017


Olen Valga lähistel Soorus, oma lapsepõlve sõbranna kodus, istun laua taga ja vaatan aknast välja.

Sel nädalal olen hakanud mõtlema kas ma tegelikult oskan väärtustada seda millised inimesed minu ümber on ja mis mul elus olemas on.

Kohtusin oma sõbrannaga paar päeva tagasi, kes tegi mulle südamest sünnipäevakingituse. Mul hakkasid pisarad voolama. Kingitus ja selle sõnum puudutasid mind sügavalt. Jah, loomulikult olen ma seda väärt, tuli mõte. Sealt edasi aga mõte - kas ma tegelikult oskan väärtustada neid kes minu kõrval ja eluteel on.

Märkasin kuidas olin tegemistele, soovidele ja materiaalsetele vajadustele liigselt tähelepanu hakanud pöörama ja tajusin kogu kehaga, et olin märkamata jätnud selle mis on kõige olulisem. See on arusaam, millest tõusis minu sees alandlikkus. Mitte alandatus aga alandlikkus selle kõige ilusamas mõttes.

Peale Valga leinateemalist töötuba, sain aru kui palju panustab oma olemuse ja tööga noortesse ja nende vanematesse Hingehiisi perenaine Õie. Tean kui oluline see on, kui keegi toetab last ja tema vanemat ning näeb seda mida teised niisama kiirelt ja selgelt ei näe. Minu lugupidamine.

Ja siit edasi saan aru, et tegelikult inimeste inimeste nimekiri minu elus on pikk, väga pikk. Tajun eriti nüüd, kuidas iga kohtumine ja kogemine on kingitus, sügav arusaam, äratundmise rõõm ja innustus kuidas väärtustada veelgi enam seda mis justkui on iseenesest võetav, kuid tegelikkuses vägagi eriline ning hindamatu.

Iga inimene on eriline ja hindamatu. Kui oluline on mitte unustada end oma unistustesse ning edasi pürgimisse ja tunda tänu ja olla selles mis olemas on.

Südamest,

Meeli.



Viita sellele postitusele