Kategooriad:

Isale

13. November 2016


Täna, 11 aastat tagasi helistasin Sulle. Soovisin õnne isadepäeva puhul ja ütlesin Sulle, et olen Sinu tütar. Ma olin Sinust unistanud, Sind oodanud, Sind vajanud, Sinu lähedust unes tundnud selleks ajaks juba 21 aastat. Minu meeldejäävaim uni, mis tänagi veel ehedalt silme ees seisab, on see kus hoidsin Sinu käest kinni.

Kohtusime, esmakordselt pärast 21 aastat lahusolekut. Täiskasvanuna sain ma tunda mida tähendab Sinu käest kinni hoidmine. See oli ühtaegu nii võõras, samas nii puudutav. See muutis minu elus palju. Helistasin Sulle, kuna üks tark inimene ütles mulle, et kui ma ei võta Sinuga ühendust, jääb minusse elu lõpuni tühimik, mida proovin täita.

Minu elus muutus nii mõndagi. Igatsus asendus valuga, armastusega, vihaga, hoolivusega, Sinu lähedusega ning vajadusega Sind eemale tõugata peale kõiki neid aastaid kus tundsin, et olin olnud eemale tõugatud Sinu poolt.

Istusin haiglas intensiivosakonnas Sinu voodi serva peal, kui Sa olid voolikuid täis topitud peale keerukat operatsiooni. Istusin Sinu voodipervel kui Sa olid koomas ja arstid ütlesid mulle, et Sa ei tule sellest välja ja on aeg hüvasti jätta. Käisin iga päev Sinu juures, olin kuri, et Sa mulle ei öelnud, et asjad nii halvad on ja pidin seda kuulma võõraste inimeste käest. Käisin iga päev. Sa tulid koomast välja.

Sinu peielauas öeldi mulle, et Sa püsisid elus aastaid, vähiga võideldes, tänu minule, tänu soovile elada minu pärast.

Nii nagu võtsin vastutuse Sinu elutahte eest sel hetkel, võtsin vastutuse ka Sinu lahkumise eest siit elust.
Arst ei öelnud Sulle, et terve Sinu keha on vähki täis ja sellepärast Sa enam ei suuda liikuda. Mitte kukkumisel vigastatud põlve pärast. Mina ütlesin Sulle seda. Arst ütles, et pean Sinu enda juurde võtma, Sa ei tule enam endaga toime. Kedagi teist Sul ei olnud. Ei Sinu ema, kes Sind ei valinud, ega ka kedagi teist peale minu. Mäletan seda päeva. Ennem Sinule rääkimist jalutasin pikalt haigla lähedal olevas pargis ja vaatasin endale ausalt otsa, kas ma olen valmis Sind enda hoolde võtma. Nutsin. Tundsin vastutust ja samas ka vastutuse puudumist. Minu sees oli ikka veel valu, et Sind ei olnud minu elus 21 aastat, Sind ei olnud siis kui ma Sind kõige enam vajasin. Võtsin vastu otsuse sel hetkel, et ütlen Sulle ei, ütlen Sulle, et Sa pead ise lahenduse leidma kuidas toime tulla. Olin aus ise-enda vastu. See otsus muutus raskemaks kui arvata oskasin sel hetkel.

Naasesin pargist ja istusin Sinu voodi kõrvale palatis. Rääkisin Sulle seda, mida teised Sulle ei öelnud. Olin Sinuga aus. Nägin kuidas Sinu silmades kustus elutahe sekundite jooksul ja Sa tõmbusid enesesse. Järgmisel hommikul kell 8 sain telefonikõne haiglast - Sa olid läinud. Lahkunud siit ilmast. See vestlus oli meie viimane vestlus.

Aastaid hiljem Sinu hauaplatsil seistes nägin Sind, tundsin iga oma keharakuga Sinu armastust minu vastu ja minuni jõudis arusaam kuidas Sul puudus oskus väljendada oma armastust minu vastu. Ja ka enda vastu. Sa ise polnud seda kogenud. Me mõlemad olime hüljatud oma lähedastemate poolt. Me kasvasime üles keskkonnas kus puudus oskus väljendada armastust ja oskus väärtustada elu ning hinge.

Minu sooviks on näha tervenemas nii mehi kui naisi, kes läbi tervenemise oskavad end armastada ja oma lapsi ning lähedasi. Oskamatusest armastada end ja teisi sünnib väga palju valu, segadust, vahest ka viha ning pettumust. Ja see omakorda sünnitab valu, viha ning pettumust ja hülgamist.

Isa, Sa võiksid olla armastuse ingel, teisel pool pilvepiiri ning jagada armastust neile kes seda enim vajavad. Sinus on suur armastus, on aeg seda väljendada ja jagada.

Armastan Sind. Armastan elu. Armastan oma lapsi ja tunnen lugupidamist oma laste isade vastu. Näen valu mis on hüljatud lapsel ja näen ka peidetud valu, mis on isa sees kes ei ole oma lapsega.

Namaste.

blogipilt

Viita sellele postitusele