Kategooriad:

Tänan, et Sa kohale tulid.

13. April 2016

Täna tunnen südames ja terves kehas tohutut tänutunnet. Seda väga mitmel põhjusel. Suur osa sellest on seotud naistega, kellega olen sel aastal lähemalt ja sügavuti kokku puutunud.

Lapsepõlve sõbranna toel alustasin Naiste Väeringide korraldamisega jaanuaris, peale palgatöölt lahkumist. Naiste Väeringe on tänaseks toimunud neli, sealhulgas ka esimene Väekoolitus. Tuleval nädalal leiavad aset järgmised kaks - üks neist naistele naise tumedamast poolest ja teine emadele suunatud väering. Olulisi teemasid jätkub.
Olulisim selle kõige juures on see, et meie, naised, tuleme kokku. Oleme koos, jagame, toetame ise-ennast ja seeläbi ka teisi. See vägi ja kogemine mis nendest õhtutest sünnib, see on midagi ülimalt tänuväärset. See tunne mis tekib ringis kõhuli pikutades, käsi lõuga toetamas ja elevusega teiste naistega jagades ja arutledes. See soe ja ühtehoidev tunne. Tunne millega õhtu lõppedes kodu poole suundun ja mis kannab mind veel pikalt peale kohtumist. Seal on tänutunnet endale, et liigun oma unistuste rajal, tänutunne naistele, kes kohale tulid ja jagasid. Sinna juurde sügavad ja ausad kogemised lähedastega, millest ise väga palju õpin. Tunnen, et justkui õpin uuesti elama, õpin kuidas elada elamisväärselt ja ehedalt.

Tead, see on müstiline, et olen täna siin kus ma olen. Teen seda mille peale mu hing rõkkab, mida ma tahan teha. Õpin iga päev. Ületan oma hirme pea, et iga päev. Nii väiksemaid kui suuremaid. Kuid kõige suurem hirm nendest on ´mina ise olemine´ ja selle näitamine teistele. Tundub nii lihtsana teha show´d ja näidata, et mul ei ole valu, ebakindlust, õrnust, haavatavust, tulen kõigega toime. Tundub lihtsana näidata, et ma olen tugev kui kalju ja ma vean kõik välja. Olen seda teinud suure osa oma elust ja näen, et see on vaid tühipaljas mask. Ja maskid on kerged, need kuluvad ja tegelikult lõpuks lagunevad. Aga see mis on maski all, see on kõikse vägevam. Kogu aususe ja eheduse ning haavatavuse ja õrnuse all on kõige tugevam tugevus.

Nelja kuu jooksul olen järjest näinud naisi, kes on astunud oma unistuste rajale. Rajale mis on üdini nende oma, mitte kellegi teise loodud ega juhitud. Näen kuidas nende naiste silmad, mis on ühel hetkel olnud nukrad ja kustunud, lähevad järjest enam särama. See on nii võimas kogemine! Ma nagu ise ärkaks ellu uuesti ja uuesti. Ihukarvad tõusevad elevusest ja rõõmust ja tänutundest püsti. Näen kuidas blokeeringud lahustuvad, loomingulisus tärkab, energia hakkab liikuma ja justkui teed avanevad ise-enesest.

Ma tänan, et Sa kohale tulid.

blogipilt

Viita sellele postitusele