Kategooriad:

Valu

20. August 2016


Täna, 1.5 kuud peale pisaraid, enesekriitikat, jõuetust ja valu trennis, naudin oma keha. Mida nautisin täna enim, oli venitamine. Venitamine, kus olen valust nutnud kuna hoidsin keha pingul ja võitlesin venituse vastu, et valus poleks. Kartsin valu. Kuniks sain aru, et mul on vaja sellest valust läbi minna. Mul on vaja ta vastu võtta, muidu ma ei liigu kaugemale ja jään toppama oma arengus. Mul on vaja valu sisse minna, keha lõõgastada, lõpetada võitlus ning lihtsalt vajuda sellesse mida enim kardan. Täna tegin seda, lihtsalt lasin oma kehal vajuda. Hirmuta. Tead! Valu asendus mõnusa pehme venitusega, kus vajusin järjest enam ja enam sügavuti, tunnetades kuidas mu keha avanes järjest enam. Avanesin pehmelt, vastuseisuta, võitluseta, nauditavalt. See oli puhas nauding.

Saan aru, et ka väljaspool trenni võtab kõige rohkem energiat ja jõudu ning sunnib toppama jääma valu ennetamine, sellesse mineku vastu võitlemine. Hirm valu suuruse ees on nii suur, et keha on pinges. Tegin kõik selleks, et mitte mingil juhul ei puudutaks ei keegi teine ega mina ise seda valulätet ja hoiaks sellest eemale. Läbi selle hoidsin oma elust eemale väga paljut - seda mis soovis tulla ja ka inimesi. Kõige enam hoidsin endast eemale ise-ennast.

Kutsun Sind pehmelt ja julgelt sukelduma oma valu sisse. See tundub alguses võimatult suur ja hirmutav. Aga seal sees olles, sellest läbi käies avastad Sa midagi väga imelist ja nauditavat - oma tõelise enda.

Julget eneseväestamist!

Meeli.

blogipilt

Viita sellele postitusele