Kategooriad:

Negatiivsus

30. June 2016


Olen lapsepõlvest saadik silmitsi seisnud negatiivsusega - füüsilise ja emotsionaalsega. Sealt kasvas soov ja vajadus lahustada negatiiv ja asendada see positiivsusega. See omakorda tõi kaasa vajaduse väljendada, et olen tegelikult väga hea ja ma ei vääri negatiivsust.

Täna, täisealisena, märkasin kuidas see sama lapsepõlve muster minuga kaasas käib. Nii kui märkan negatiivset, tekib mul vajadus see lahustada, tasakaalustada ja ma justkui jään kinni sellesse. Jään kinni tõestamisesse, et ma tegelikult ei vääri seda negatiivi. See on ring, suletud ring. Negatiivses ringis olemine, püüdlusega seda lahustada, sooviga sealt välja saada kuid samas selle sees istudes.

Viimane nädal olen kogenud enda sees negatiivsust, hinnangut, hukkamõistu, justkui märkasin igal pool vaid negatiivset. See oli üllatav kogemine. Reeglina ma mõistan inimesi, olen vahest mõistnud teisi rohkem kui ise-ennast. Nüüd aga äkki tekkisid hinnangud ja mittemõistmine. Imestunult vaatlesin ennast, mis mind käivitas, kuidas reageerisin. Nii kui tuli negatiivne kogemine väljastpoolt, vaatasin endasse, mis ma olin valesti teinud, kas ikka teen õiget ja head asja. Võtsin selle negatiivsuse enda vastutada ja kandsin seda endaga kaasas. Kuniks võtsin selle omaks.

Täna üks inimhing toetas minu rännakut, olles see kes ta on ja tehes seda mida ta teeb. Vaatlesin ennast, kogesin, olin negatiivsuse raskuses, kuniks järsult tabas mind tänutunne ja teadmine. Teadmine, et siin maailmas ongi mõlemat - nii negatiivset kui positiivset ja see on täiesti okei. Selle asemel, et seda lahustada ja tasakaalustada, jõudsin punktini kus seda aktsepteerida. Sellest tõusis sisimas sügav rahu ja tänutunne. Mul ei ole vaja midagi teha, mul ei ole vaja rabeleda, joosta selles suletud ringis. Ma aktsepteerin. Aktsepteerin erinevaid maailmavaateid, positiivsust ja negatiivsust. Rõõmutunne tärkas. Ja kergus.

Ma jõudsin selleni iga oma keharakuga! Kui varem oli teadmine, siis nüüd on ka kogemine. Minu tunne on minu tunne ja Sinu tunne on Sinu tunne. Minul on minu lugu ja Sinul on Sinu lugu. Ja see kõik on täiesti okei. Olen tänulik!

Sama on ka negatiivsete kogemistega elus. Ka neid on oluline aktsepteerida ja mitte kanda endaga aastaid, ennast kaotades. Nad vajavad vaid aktsepteerimist, andestamist. Andestamist nii endale kui ka elule. Alistumine elule.

Minu jaoks on väga oluline märgata igapäevases elus kus mina kaotan end - millistesse olukordadesse või reaktsioonidesse, oma hirmudesse, suhetesse. Olen seda kogemist viinud ka läbi töötubades naistega ja näinud kui oluline on mõistmine kus ma kaotsi lähen, selleks, et endale järjest lähemale jõuda kuniks toimub voolav liikumine.

Oled oodatud end kogema ja märkama 7ndal juunil kell 17:00 naiste väeringi töötuppa "Kus ma katki lähen? Kus kaotan end?".



Viita sellele postitusele