Kategooriad:

Emotsioonivaba elu

4. September 2018

Emotsioonid

Kui mulle kunagi öeldi, et valgustunul puuduvad emotsioonid, oli minu esimene reaktsioon, et mis mõttes, ma küll nii ei taha. Elu on igav ju emotsioonideta.

Istun siin Ecuadori mägede vahel ja jõudsin sisemise äratundmise juurde, et soovin elada emotsioonivaba elu. Mina, kes ma olen emotsionaalne olnud läbi elu, olen valmis vabaks laskma oma emotsioonid.

Näen siin olles kuidas emotsioonidega kaldun kõrvale oma teekonnast ja toimub seisak. Samas toimub ka sisemine areng. Õhkõrn piir on arengu ja seisaku vahel, kui sellega kaasneb emotsioon.

Emotsioon tuleb valupunktist ja valupunkte saab siinsest keskkonnast/maailmast küllaga ja mitmekihiliselt. Emotsioon võib olla nii ühendus kui ka haak, et ühendust saada ja ühenduses olla. Emotsioon võib olla kurnav, haarates endasse suure osa energiast, ükskõik kas tegemist on enda või teise emotsiooniga, kellega ühenduses oled. Ja samas võib toimuda tohutu vabanemine kui emotsiooni järel toimub valupunkti tervenemine. Mida veel märkan, on vajadus mõista. Kui on teadmatus, arusaamatus, kinnistub emotsioon ja selle energia lohiseb kaasa, oodates uut võimalust välja tulemiseks. Kui toimub mõistmine või kogemine, et on võimalik ka teisiti, emotsioon lahtub.

Kui vaadata elu emotsioonivabalt, kogemusi, kohtumisi, sündmusi, näen kui lihtsaks muutuvad asjad mis emotsiooni sees tunduvad nii raskete ja keerulistena. Näen kuidas valupunktid räägivad oma lugu, oma ammust lugu, nägemata reaalsust. Sealt sünnib reaktsioon ja vajadus end kaitsta või rünnata ja toimubki seisak. Kui sealt teadlikult läbi ei tule. On aeg hüvasti öelda emotsioonidele mis on tulnud arusaamatusest, teadmatusest, vääratest tõlgendustest ja vastu võtta emotsioonivaba elu.

Namaste.

Meeli



Viita sellele postitusele

Hoiatused

3. September 2018

Uskumused

Teiste hoiatused on mind pannud mõtlema miks selline info minuni jõuab, miks on vaja kellegil jagada oma hirme minuga või hoiatusi, kuidas ma peaksin seda vastu võtma ja mis on sõnum.
Nad kõik tulevad hoiatama, nö teadlikkust tõstma. Või vähemasti nii nad ennast väljendavad. Kui neid kuulan, siis nad ei räägi omast kogemusest vaid jagavad kellegi teise kogemust. See millest nad räägivad on täitsa hirmutav ja õudust tekitav jutt. Mis on selle jutu energia? Kas see toetab seda kes seda infot jagab ja kes seda vastu võtab? Miks see inimene seda infot jagab? Kas tal endal on sellega seonduvalt mingi emotsioon, mida ta tahab minuga või siis mulle jagada? Kas ta tunneb vastutust minu eest, minu elu, valikute ja kulgemise eest? Mis on taolise nö teadlikkuse tõstmise pluss pool?

Kus jookseb piir teadlikkuse tõstmise ning hirmu jagamise/tekitamise vahel?

Istun ja mõtlen ja vaatlen ennast kuidas mind puudutanud on taolised jagamised - märkan kuidas mu meel ja keha reageerivad sellele. Keha tõmbub krampi ja hingamine peatub, süda tõmbub kokku - need lood on õudsad ja see inimene sidus mind isiklikult selle looga, viidates, et see võib minuga ka juhtuda. Saan aru, et see on minu jaoks ebaturvaline. Minu kehas tõusetub kaitsereaktsioon - miks Sa jagad mulle sellist infot, kas ma peaksin nüüd koheselt lõpetame selle mida teen, käima hirmus ringi, lõpetama teatud inimestega suhtlemise? Maha rahunedes mõistan, et need on teiste inimeste lood kolmandatest ja sellest mida nad kuulnud on. Lähemalt neid teisi kuulates ja nendega rääkides, näen, et neil on endal seal taga emotsioon, mis lükkab neid oma hirmu ja teadmist jagama. Tegelikult see impulss seal taga on ilus, seal on hoolivust ja ka armastust. Ja samas on selle jagamise impulss hirm, vajadus, lõpetamata emotsioon.

See on tegelikult nende lugu, nende vajadus. Mitte minu lugu, minu vajadus.

Mul on usaldus. Usaldus selle vastu, et kui mul on vaja midagi teada, siis minuni jõuab see info loomulikul moel, mitte läbi teise inimese hirmu. Kui ma tunnen, et mõne inimese osas puudub mul usaldus, siis teen ma vajalikud sammud selle inimesega seonduvalt ise, mitte välise keskkonna impulsil.

Kui inimene räägib isiklikust kogemusest, räägib ta iseendast ja teeb seda "mina" vormis ja see on turvaline. Mul on võimalus valida, reageerimata, kas see info on oluline minu jaoks ja mulle abiks või mitte. Ja selle jagamisega kaasneb tänulikkus teavituse eest. Kui aga räägitakse kolmanda inimese kogemusest või kuuldust, lisades sinna emotsiooni, seostades mind puudutava infoga ja tehakse seda luba küsimata, küsimata kas ma tegelikult vajan seda infot, on see ebaturvaline ja pealetükkiv suhtlusviis. Ükskõik kui positiivne see tagamõte ka ei ole.

Mida ma pihta hakkan selle teadmisega?

Kui minus on tõusetunud emotsioon saadud informatsiooniga seonduvalt, siis parim võimalus enda ja teise mõistmiseks on sel teemal turvaliselt arutleda teise inimesega. Läbi selle tõusetub arusaam iseendast, oma reaktsioonidest ja ka teise inimese loost, miks ta sellisel moel teadlikkust tõstis.

Kui soovid turvalisest suhtlemisest veel rohkem teada ja õppida ka ise emotsioonis olles turvaliselt suhtlema, hoia silmad-kõrvad avali kuna oktoobris käivitub turvalise suhtluse intensiivpäevak looduse keskel.

Tervitustega Ecuadori mägede keskelt,

Meeli.



Viita sellele postitusele

Ecuador saatjateta

2. September 2018

Uskumused

Kuked kirevad öösiti, koerad hauguvad ja pidu just lõppes kell ... Eip, käib ikka veel (kell on 3 öösel...)

Huvitav on kogeda Ecuadori shamaanluseta ja saatjateta, Ecuadori igapäevast elu keset nö väikelinna. Jalutasin pojaga mööda kohalikke tänavaid ja vaatlesin kuidas ilu ja inetus olid käsikäes. Meeletult köitev taimestik ja mäed segamini mahavisatud prügiga. Uudishimulikud kohalikud ja räsitud hulkuvad koerad söögi otsingul. Kunstipärane pilku köitev maja, mille kõrval on kokku klopsitud uberik.

Mind tohutult kütkestavad siinsed eakad naised, nende näojooned, sügavus. Nende näojoontes on ajalugu, sügavus, lihtsus, elutarkus. Nii nagu mina uudistan neid, uudistavad kõik kohalikud mind. Naabermaja lapsed küünitasid üle aia, et meid köögiaknast näha...

Kohtusin kohalikuga kes minu üllatuseks rääkis inglise keelt ja üks tema küsimustest oli, et kas Ecuadoris on odav või kallis elada. Odav on siin siis kui oskad hispaania keelt ja tead hindadest miskit :). Kui aga valgenahaline punapea ringi uitab tänavatel, siis poes kus puuduvad hinnasildid, tõusevad hinnad huvitavatesse kõrgustesse. Aga, plusspunkte teenisin sellega, et kohalik arvas, et ma elan siin. Tähendab - ei käitu turistile kombekohaselt ja see pidavat suur asi olema.

Tajun kuidas siinses energeetikas toimub sisemine enese vastuvõtmine pimedates soppides - kogu ilu ja inetuse selge nägemine ja aktsepteerimine, valikute tegemine. Kohal olemine ja kui on aeg, siis liikumine.

Shungo (südamest südamesse),

Meeli.



Viita sellele postitusele

Ühendus

2. September 2018

Uskumused

Vaatan oma poega, kes aastaid joonistamisest eemale hoidis ja sammhaaval on joonistama hakanud. Õhtul, peale jalutuskäiku Ecuadori tänavatel, haaras ta pliiatsid ja joonistas omal initstiatiivil väga ilmekate käeliigutuste saatel nagu ekspressiivne kunstnik. Ta avastas erinevaid tehnikaid pliiatsite kasutamiseks ja ilmselgelt nautis kogu protsessi. Huvitaval kombel ta joonistas pildile ka haige mehe. Tema joonistustel ja ütlustel on tihtipeale väga sügav taust ja taju. Huviga vaatlen mis edasi toimub.

Vaatlesin teda kui jalutasime tema jaoks üdini uues keskkonnas, millist enesekindlust temast kumab igal sammul, kuidas ta analüüsib, arutleb, loob seoseid, endale asju selgitab. Vaatlen teda ja mõtlen, et ta on laps, kellele on pandud tavaühiskonna poolt aspergeri diagnoos. Ta on laps, kelle kõrval varises mingiks ajaks minu maailm kokku kuna ta ei sobitunud haridussüsteemiga. Tal peaks olema raske kohaneda ja rutiin on tema jaoks määrav, kas ta ärritub kergesti või siis mitte. Me lendasime 24+ tundi kolme erineva lennukiga, me ööbime üdini uues keskkonnas tema jaoks ja ta kohaneb igal sammul. Ta leiab, me leiame koos, midagi turvalist, midagi tuttavat igal pool. Näiteks toitumine on tema üks raske koht, kus ta on valiv ja uute maitsete proovimine iseenesest on juba suur eneseületus. Leidsime kohalikust supermarketist tooteid, mis on tuttavad Eestis müüdavale toidule ja puuvilljad-juurviljad, mis talle maitsevad. Väikestes asjades peitub turvatunne ja näen kuidas ta tunneb end turvaliselt ja kindlalt minuga, ükskõik kus me ka pole.

Märkan ka seda kuidas tal on keeruline suhestuda inimestega ja tegelikult ma ka mõistan seda. Täiskasvanutel on omad käitumisharjumused lastega, omad vajadused, soovid, nõudmised mida laps täitma peab ja ta justkui ehmatab ära, et kuidas ta nüüd olema peab. Siin, Ecuadoris ja ka reisides läbi mitme erineva riigi, õppisime kuidas tervitada ja tänada kas saksa, inglise või hispaania keeles. Ta õpib, ta on vastuvõtlik ja uudishimuga paneb praktikasse õpitut/soovitatut. Kusjuures vähem kui aasta tagasi polnud ta võimeline ühtegi asja õppima peale koolikogemust, temas tõusis agressioon, blokk millest oli raske läbi minna. Täna on see aga tema jaoks mänguline kogemus ja ta on nagu svamm.

Täna harjutasime sisetunde kuulamist ja sellele järgnemist mängulisel moel. Nimelt mängisime laevade pommitamist ja esimese mängu ajal suutis ta leida kõik kohad üles kus mul laevu polnud ja ta ei saanud kogu mängu ajal ühelegi laevale pihta. Ise väitis iga pakkumise juurde enesekindlalt, et nüüd läheb mööda. Läkski. Järgmise mängu ajal soovitasin tal mõelda, et ta saab pihta minu laevale ja tunnetada või mõelda selle peale kus on minu laevade koht paberil, kas silmad sulgedes ja visualiseerides või mõttes liikudes minu paberi juurde ja seda vaadates või hoopis tunnetades läbi keha kus on paberil minu laevad. Igal inimesel on oma moodus kuidas tema sisetunne temaga räägib. Ta katsetas erinevaid mooduseid ja osadega leidis ta mu laevad üles. Üks viis, mis teda enim kõnetas, oli silmad kinni justkui magama jäädes (nagu ta ise seda nimetas). Kui ta seda tegi, teatas ta väga selgelt ja enesekindlalt - ma tean kus su laev on, ütles tähe ja numbri ja saigi pihta. See on minu jaoks väärtus - uskumuste, eneseseadistamise (ma tean õiget vastust) ja oma sisemise häälega kooskõlas elamine. See on see mida ise praktiseerin ja tegelikult veel ka õpin igapäevaselt kuna vanu mustreid tuleb üles erinevatest kihtidest, mida ümber seadistada. Sama on ka intuitsiooniga, ütleksin, et on lausa kunst läbi käia rada teiste kuulamisest (ühiskond jms) iseenda hääle kuulamiseni, kus paljud, ka lähedased avaldavad arvamust mil moel asjad tegelikult peavad olema või panevad küsimärgi alla valikud ja otsused. Mida rohkem praktiseerida endale kindlaks jäämist, seda võimsam ja toetatum elukogemus on.

Täna olen ma uhke selle üle, et minu laps on eriline. Temas on väga paljut mida palja silmaga ei näe ja minu sihiks on toetada tema annete väljendumist ja nende rakendumist omal moel, tihtipeale vastupidiselt ühiskonna normidele ja ootustele. Kadudes ühiskonna ootuste ja normide taha, ei näinud ma enam oma last, tema andeid, seda kes ta tegelikkuses on. Nägin vaid seda kes ta oleks pidanud olema ühiskonna silmis, millised ootused temale olid. Mind väga kõnetab shamaanide lähenemisviis kus kogu kogukond vaatleb last sünnist saadik, avastab ta ande(d) ja kogu õpetus on suunatud tema annete toetamiseks ja väljendumiseks. See on põhimõte, mille omaks võtsin shamaanide eluviisidega tutvudes. See on muutunud minu üheks väärtuseks. Ecuadori esimesest reisist võtsin endaga kaasa ka uskumuse, et lastega koos saab kõike teha, nii nagu siinsed perekonnad, kelle lapsed käivad igal pool kaasas. Mälupildis on üritusel kõnet pidav shamaan, kelle sülle ja sülest maha jooksis järjepidevalt tema ca 5-6 aastane laps. Iga kord kui laps tuli, võttis ta tema hellalt põlvele ja samal ajal pidas oma kõnet edasi. Sellest õhkus nii palju soojust, vastu võtmist, normaalsust, millest ma ise olen puudust tundnud. See hetk pööras mu uskumused senisest vastupidiseks. Laps on osa minust, õigemini meievaheline ühendus on tugev, nii füüsiline kui energeetiline. Ma arvan, et see on võimsaim kingitus mida ma oma lapsele anda saan. Teadmine ja kogemine, et ta on aktsepteeritud kogu oma annete spektriga, oma individuaalsusega, oma tugevuste ja nõrkustega ja ta saab olla ühenduses minuga millal iganes ta seda vajab. Arvan, et see on ka põhjus miks tal on kerge reisida tundmatusse riiki, läbida pikki lende ja astuda tundmatusse (sõltumata talle pandud diagnoosist). Me oleme ühenduses.

Shungo (südamest südamesse).

Meeli



Viita sellele postitusele

Sisemine hääl

4. August 2018

Hingetasand

Rabas jalutades tabasin ühel hetkel, et minu sees on heli mis tahab välja tulla. Avasin oma suu ja laulsin, sündis viis ja sündis lugu armastusest. Sõnad tulid iseenesest. See oli enesetervenduslik vibratsioon ja sõnum. Tervendasin oma südant. Jalutasin ja laulsin ning kuulasin kuidas puud kajasid lauluvibratsiooni vastu.

Pikalt on minus tukselnud teadmine, et helivibratsioon on võimas ja mul on oluline oma häälega edasi anda tervendavat vibratsiooni. Heli kandub kaugele.
Ainukene mõtlemapanev koht on olnud see, et minu lauluhääl on treenimata ja ei ole väga kuulatav teistele. Pole probleemi, on vaid lahendused. Mõned päevad hiljem leidsin end oma armsa tuttava juurest, kes on pea 10 aastat treeninud ja koolitanud oma häält ja kes oli valmis mind vastu võtma. Tema vastas istudes ja oma häälega kontakti luues mõistsin iga oma keharakuga, et asi ei ole vaid helis mis minu suust välja tuleb, see on sügav sisemine ühendus iseenda häälega selle kõige laiemas mõistes - oma hinge, vaimu, universumi heli ja keha koostoime ja ennekõike vastuvõtmine, lubamine endal seda väljendada. See oli minu jaoks võimas ja väga sügav kogemus kus nägin oma hirmu- ja ebamugavuskohti, mida pehmelt ületasin Nele toega ja vahest ka tugevama tagant tõukamisega :). See oli kontakti loomine iseendaga sügavamal tasandil. Endale lubamine, enda häälel kõlada lubamine. Mul on eluaeg tundnud pea võimatu laulda kõrgemaid noote ja ma jõudsin nendeni tunni ajaga koostöös Nelega. Vibratsioon mis kehas sünnib läbi heli ja häälimise, millised helid sündisid, mida imestunult kuulasin. See oli üllatav ja võimas kogemus. Heli tervendab.

Õhtul koju jõudes viskasin end koduhoovis murule pikali ja sain aru, et öö veedan ma seekord tähistaeva all. Kontakt Emakese Maaga, Kuuga... Midagi minu sees on taaskord muutunud, avanenud, avardunud.

Sisemine hääl, enda hääle väljendamine olgu see lauluhäälena või igapäevases elus oma vajaduste ja tunnete väljendamine, endale lubamine mida soovid enim, on üks suurimaid probleeme inimestel, millest tekivad elus seisakud, mittetoimivates mustrites ja suhetes ringlemised, depressioon, ärevushood ja haigused. Kõri on tihtipeale koht kuhu jäävad soovid ja vajadused ja ausus seisma. Oma hääle treenimine, õige oma häälegak ontakti loomine on üks võimas tööriist nende blokeeringute vabastamiseks.

Heal meelel jagan Sinuga Nele kontakte, kelle juures enda häält avastamas käisin ja keda südamest ka Sinule soovitan:
nele.suisalu@gmail.com
51907291
Sügavas tänutundes. Aho.

Meeli.



Viita sellele postitusele

Võitlus

1. August 2018

Uskumused

Täna hommikul ärkasin küsimusega miks ma võitlen iseendaga?
Pisarad tungisid silma ja õlad langesid. Vaatan oma tegemisi, oma tulevikuplaane ja oma uskumust, et ma pean tõsiselt pingutama, rabama, distsiplineerima end, sest, et ma tahan seda, teist ja kolmandat. Milline kontroll, milline soov kontrollida ja suunata tahtega, mõistusega, võitlusega oma tulevikku, oma elu. Ja teisel pool on ohver, istub ja ootab, vaatab kuidas laviin keha ja meele üle võtab ja tõmbub järjest rohkem kängu. Sinna vahepeale jääb ka hirm, kui ma ennast ei distsiplineeri, siis.... Ja teisel pool alla andmine ja minna laskmine. Lastes minna sellel mida tean, mis on minu kutse kuid mis hetkel tundub ebarealistlik.

Pisarad tungivad silma.

Intensiivsus - nii väline kui sisene. Kuidagi palju on kõike ja samas kõike on täpselt parasjagu. Ma ei saagi aru miks ma võitlen, miks peidan ja kaotan end oma emotsiooni, oma hirmu, oma võitlusesse. Võitlen mille pärast? Kaitsen end kelle eest? Tegelikult on minus kõik olemas selleks, et õnnestuda ja võimsalt astuda enesesse. Minus on kõik olemas. Võib-olla on aeg intensiivsus vastu võtta ja seda teha uuel moel ja lubada intensiivsusel tervendada intensiivselt, luua intensiivselt, olla kohal intensiivselt, tajuda oma keha intensiivselt, võtta vastu juhiseid saatjatelt, vaimult ja hingelt intensiivselt. Võib-olla intensiivsus ei olegi halb vaid see ongi see mis toimib. Võib-olla intensiivsus ei olegi hävitav ja kurnav aga on hoopis hetkes olemine, üdini kohal, olles kohal igas hetkes, igas sekundis. Intensiivsus on minu sees ja väljaspool mind, see on suur osa minust mida olen üritanud tasakaalustada, alla suruda, surudes alla iseennast.

Milline võiks olla uus uskumus võitluse asemel?
Intensiivsus on kohalolek, kohalolek iga oma keharakuga selles hetkes kus olen. Ma olen intensiivne, ma võtan vastu oma intensiivsuse ja armastan ja naudin teda ja ma tean, et minu keha igatseb ja vajab teda, et olla terve, hoitud ja tugev. Tõstan ja luban üles tulla intensiivsuse energial oma kehas, sisemise voolamise ja liikumise kus kõik toimub hetkes. Võtan Su vastu, intensiivsus, nii sees kui väljas. Vabastav ja väestav energia mis ootab ja vajab realiseerimist.

Shungo (südamest südamesse).
Aho.

Meeli

blogipilt

Viita sellele postitusele

Sisemine sõdalane

11. July 2018

Energia

Jalutasin raba vahel kus on puud murtud ja maast lahti rebitud selleks, et luua inimese tarbeks terviserada. Kahe autorea laiune terviserada.

Eile rabas olles sattusin peale vaatepildile kus rasketehnikaga murti ettejääva puu tüve maha. Jah, murti nagu murtaks selgroogu, looduse selgroogu, et luua midagi inimese tarbeks. Tegelikult lõhkudes seda mida inimesel enim vaja on. Minu lähenedes sõidukijuht peatus. Panin käed selle puu peale, kohale kus oli murdunud puukoor ja millest immitses puuvedelikku. Palusin temalt andestust. Tajusin raskeid tundeid, hoiatust, kättemaksu. Sõidukijuht karjus, et ma eemalduksin, on ohtlik seal puu juures olla. Seal ei olnud ohtlik minu jaoks. Ohtlik on vaid inimese enda tegevus kui ta lõhub seda mida tuleb hoida. Korraks tõusetus kättemaks, hoiatus. Suudlesin puud ja eemaldusin. Astusin eemal oleva puu juurde ja palusin läbi tema andeks Emakeselt Maalt. Tänasin teda tema ohvrite eest, et valgus saaks tulla ja muutus siia maailma.

Täna murtud puude vahel kõndides rabas mind kurbus, mis muutus uute liidrite üleskutse mantraks ja seejärel tõusetus minu sees sõdalane. Väga tugev sõdalase energia. Ma olen olnud sõdalane, liider sõdades ja see energia käib minuga väga tugevalt kaasas. Siin maailmas aga tuleb valgus läbi armastuse, kohalolu, edasi liikumise armastuse energia toel. See energia toob muutust. Sõdimine toob muutuse, kuid ennem seda aktiveerib võitluse, vastandumise, hävitamise. Armastuse energia toob pehmusega muutuse, järjekindla pehmusega edasiliikumise maa tervendamise suunas. Minu ette tuli uue ajastu liider, kes on selgelt omale rajale astunud. Minus tekkis rahutus, tekkis soov teda tagant kiirustada, öelda talle, et vaata kuhu Sa suunad oma energiat! Kas loomisesse või negatiivse võimendamisse. Sõdalase energia minus käivitus veelgi enam ja soov öelda kohe ja otse seda talle mida nägin ja tundsin.

Siin elus olen ma teisel eesmärgil, teise energia kandja. Ma ei öelnud talle seda mida tundsin, energia võimendus järjest enam, võitleja väljendus minu käitumises sel hetkel metsa ja mere ääres jalutades. Aga see ei ole enam see energia mida mul on vaja kanaldada ja rakendada. Koju jõudes jõudis minuni teadmine, et dialoogi pidasin tegelikult iseendaga. Millele ma oma tähelepanu suunan - loomisesse armastuse energias olemise läbi või võitlen ja reageerin negatiivile, seda võimendades. Valin pehmuse ja kandva ning väga võimsa armastuse energia. Tunnen kuidas kehas energia tasakaalustub ning koondub südametshakra ümber. Tajun selle energia väge, puhastavat jõudu ja samas pehmust ja armastust.

Soovin ka Sinule armastuses kulgemist, nii võitlusega iseeneses kui ka välise maailmaga.

Luba endasse tulla armastuse pehmel ja toetaval väel, see ise juba tervendab Emakest Maad ja loob muutust siinses maailmas.

Shungo.

Meeli

Iga valu taga on valgus. Iga ohverduse taga samm selleks, et tuua armastust siia maailma.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Teadlik armumine

22. May 2018

Hingetasand

"Sa näitasid mulle ära minu väärtusetuse valu ja tõid üles minu väärtuslikkuse, Sa näitasid mulle minu seksuaalsust ja ihaldusväärsust ja ka kiretust, Sa näitasid mulle minu ohvrit, et saaks pead tõsta minu kuninganna, Sa näitasid mulle minu avatust ja kohalolu ning samuti minu kinnisust ja põgenemist, Sa näitasid mulle, et ma olen Naine kelle kõrval on mees Mees."

Võta vastu inimesed kes tulevad Sinu teele väega, võimsa energiaga. Võta vastu tema, kes ütleb, et tal polnud muud valikut kui tulla. Võta ta vastu, ükskõik mis lugusid Sulle ei räägi Sinu mõistus, võta ta vastu. Läbi tema võtad Sa vastu iseenda. Võtad vastu iseenda moel mida Sa võib-olla kunagi kogenud pole.
Luba endal uppuda tunnetesse, et nendest selgusega välja tulla. Luba endal olla veritsevates haavades, et nad saaksid kinni kasvada jäädavalt. Luba endal põleda tuhaks, et saaksid tõusta fööniksina. Võta ta vastu. Võta vastu iseennast.

Kui ta on läinud, jääd endaga alles Sina ise. Sina ise koos oma tunnete, väe ja iluga mida ta Sinu sees süütas.
Kui ta on läinud, jääb Sinuga Sinu vägi, Sinu armastus Sinu enda ja Sinu elu vastu.

Ta tuleb nii, et mööda vaadata ei saa.
Ta tuleb nii, et tundetu olla ei saa.
Ta läheb nii justkui teda poleks kunagi olnud
Jääd Sina. Selleks ta siia tuligi

Ta tuli selleks, et leiaksid end
Kõik mida Sa koged tema kõrval, tema puudutus
on selleks, et Sa ärkaksid
hingaksid, tõeliselt hingaksid hapnikku
seda hapnikku mis sisaldab endas kõike
kõike seda mida vajad ja soovid ja enamgi veel

Ta on Sinu Ärataja

Sinu kingitus kõrgemalt väljalt

Ta tuleb nii, et mööda vaadata ei saa.
Ta tuleb nii, et tundetu olla ei saa.
Ta läheb nii justkui teda poleks kunagi olnud
Jääd Sina. Selleks ta siia tuligi

Ole kohal kui aeg on olla
Luba lahkuda kui aeg on minna

See kõik mis tuleb üles
see oled Sina
ja ainult Sina

Sinu valu, millest kasvab ilu
Sinu ekstaas mille tulemuseks on rahu

Luba endal olla
ja kui aeg, luba endal minna
hoidmata, klammerdumata, hirmuta
Luba endal ja temal minna
kui on aeg minna

See on Sinu aeg, Sinu kasv, Sinu sünd.

Issi, kes Sa oled taevas, nägin Sinu märke ja võtsin vastu Sinu saadiku. Kallistan, tean, et olen toetatud ja armastatud ja, et Sa hoiad mind teisel pool vikerkaart.
Ma tänan ennast, et võtsin oma Ärataja vastu ja lubasin iseendal põleda ja tõusta tuhast.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Mees vajab tunnustust.

21. May 2018

Hingetasand

Mees vajab tunnustust.
See lause on jäänud minu kõrvu kõlama naiste suurseminarist "Mehe sügavam tõde" alates. Nädalavahetusel paarisuhtekoolitust läbi viies ning kuulates ja kohal olles paaride vestlustel kus nad harjutasid uut suhtlusviisi omavahelise ühenduse loomiseks ja tugevdamiseks, jäi seesama lause kõrvu ka sealsete meeste sõnavarast kui nad jagasid seda mida nemad vajavad. See puudutas. Mehed vajasid lähedust ja tunnustust. Nad ütlesid selle välja. Nad olid valmis panustama oma suhte kvaliteedi paremaks muutmisesse. Nad tahtsid, et nende naisel oleks hea olla, et tunda, et nad on õnnestunud.

See kõnetas.

Kui lubasin olla endal uudishimulikum ja palusin ka naistel öelda mida nemad vajavad, tuli vastuseks "ei tea".
Meenus kunagine vestlus kolleegiga kes ütles, et kõige raskem on kohtuda teraapiaruumis kliendiga kes ütleb iga asja peale "ma ei tea".
Vaatasin neid naisi ja mulle meenusid enda "ei tea'd". Minu jaoks oli see koht kus ma tundsin, et ma ei tohi tunda, ei tohi teada, ei tohi tahta. Või õigemini tundsin, teadsin ja tahtsin aga lootus seda kogeda oli mattunud kurbuse, pettumuse ja valu alla kuniks tuli eitus - mul ei ole tundeid, ma ei tea mida ma tahan.

Ma mõistan.

Vaatasin neid paare, kes olid oma suhetes keerulises kohas, mõned ka lahkuminemise äärel. Nägin kahte inimest kes olid valu sees, eraldi, teineteisest eraldatuna ja samas soovides kõigest hingest tegelikult sedasama mida tema partnergi. Nad soovivad ja vajavad üht aga küsivad seda erineval moel või lausa nõuavad sisse seda mille puudus on juba nii valusaks muutunud, et nad ei tea enam kuidas selle valuga toime tulla. Lootusetuse tunne kus tundub, et ainukene väljapääs on põgenemine, suhtest lahkumine, valust eemaldumine.

Need paarid lahkusid koolituselt valmidusega veel ikkagi proovida, uute mõtete ja lahendusviisidega astuda teineteise suunas veel üks kord. Ühelt poolt valu sisimas kumamas ning valmis välja hüppama kohe esimesel võimalusel, teisalt lootusega, et nad siiski leiavad tee teineteiseni.

Tunnustus.
Üks mees pani naisega õhtut veetes küünlad põlema ja läks naise juurde ning palus end kallistada. Ta palus end kallistada selle eest, et ta pani küünlad põlema.
Naine oli üllatunud, ta ei tulnud selle pealegi, et selle eest meest tunnustada. Ja mis enam, ta ei tulnud selle pealegi, et mees vajas tema tunnustust.

Kui aus olla, siis tunnustust ja märkamist vajavad nii mehed kui ka naised. Väga vajavad. Aga teate mis nad tihtipeale tunnustust kuuldes ütlevad või mis lood hakkavad nende peades ketrama? "Ah, see nii väike asi", "miks ta tunnustab mu välimust aga mitte minu panust kodustesse töödesse?", "miks ta seda nüüd ütles - kas ta tegi midagi?".
Eitus, tagasi lükkamine, olulisuse vähendamine. Tervenemise järgi karjuv sisemine haav aina süveneb ja süveneb.

Meie mõtetes käivituvad lood ja reagerime jõuliselt niipea kui midagi puudutab valusat kohta sisimas. Tunnustuse puudus, väärtusetuse tunne, ebakindlus saavad puudutatud niipea kui tuleb midagi sellist mida nad on pikalt ihaldanud, vajanud, mille järgi janunenud. Kui puudus on kestnud pikalt, siis tihtipeale on esimene reaktsioon tunnustamise tõrjumine, tagasi lükkamine. Tunnustamise ja heade sõnade vastu võtmine on treening nagu iga teise uue harjumuse selgeks õppimise sirutus. Harjutage, lubage endal vastu võtta head ja kohe tõsimeeli vastu võtta ning oma haavadel terveneda. Läbi selle tervendate iseennast, oma suhet, oma partnerit, teete seda milleks te kokku saite.

Valu sees on raske kohal olla. On raske olla kohas kus tundub, et oled nähtamatu kui õhk või Sind nähakse aga Sul on tunne, et kõik mis Sa teed on tühine või valesti. On raske olla oma partneri lähedal, samas võimaluseta teda puudutada. Väga raske.

Kohtuge teineteisega selle raskuse sees. Teil mõlemal on valus ja te üritate selle valuga toime tulla. Ulatage teineteisele käsi ning käige sel valusal teel koos. Võtke aeg, et teineteist kuulata, vastu reageerimata. Lihtsalt kuulake teineteist, vahele segamata, eitamata teise tundeid, püüdmata lahendada teise muresid kui ta seda ise pole palunud.

Võta oma partneril käest, vaata talle silma ja kuula teda. See on parim mida Sa saad teha iseenda heaks, oma partneri heaks, teie suhte heaks.

Tunnusta ennast ja tunnusta oma partnerit. Me kõik vajame seda iseendalt ja oma lähedaselt. Tee sirutus ja astu esimene samm oma partneri poole.

Armastusega,

Meeli.



Viita sellele postitusele

Julgus oma haavadele otsa vaadata

9. May 2018

Hingetasand

Öeldakse, et inimesed kes Sinu ellu tulevad, Sind puudutavad südames, on Sinu tervendajad. Ma usun sellesse.

Tahes-tahtmata on meil kõigil omad haavad, mida me väga näha ei soovi ja oleme välja mõelnud (nii teadlikult kui alateadlikult) erinevaid strateegiaid kuidas valu ennetada ja mida teha siis kui haavale ollakse lähedal ja valu terendab juba. Ja see on loomulik, inimesele on loomulik eemale hoida valust, eemalduda valu tekitajast.

Mis siis kui see, kes tundub, et on valu tekitaja, on tegelikult keegi kes aitab Sul näha oma haavasid, aitab Sul neid avada. Lähisuhe oma loomult on tervendava dünaamikaga - partner pakub meile seda mida me enim vajame ja ta aitab tulla üles ka valul mis meis kaasas on käinud pikalt.

Nõks siin, minu jaoks on selles, kuidas olla teise tervendaja lähisuhtes ja lubada teisel olla Sinu tervendaja.

Minu impulss on valu eest põgeneda. Sügavaima valu eest, selle eest mis muutub juba füüsiliseks ning üdini väljakannatamatuks. See on valu mis on seotud tõrjutuse tundega, hülgamisega, armastuse kogemise puudujäägiga. See on minu haav, mis käib minuga kaasas beebieast saadik. Ja see mõjutab ja on mõjutanud väga olulisel määral minu elu, minu partnerite valikuid ja otsuseid suhetes. Kui kehas ja alateadvuses on hüljatuse, armastuse puudumise kogemus, siis tahes-tahtmata liigutakse suhtesse sama eeldusega ja ootusega, et need kogemused korduvad. See valu tuleb kaasa. See on juba uskumuseks kujunenud ja see saadab, sellele leiad kinnitust ka sealt kus seda kinnitust tegelikult ei ole. Puudub armastuse vastuvõtmise oskus kuna sisimas on kindel teadmine, et mind ei armastata tingimusteta.

Läbi aastate on mitmeid tervendajaid - inimhingi - minu teele sattunud ja sammhaaval on haav tervenenud minu sees, kuid kui ausalt vaatan endale otsa, siis olen jõudnud valu kõige sügavamal asuva lätteni. Istun selel serval, näen kuidas haav on avanenud ja nüüd on minu otsus kas sukeldun selle tervenemise sisse, riskides valu uuesti kogemisega ja/või selle lõpliku tervenemisega, või põgenen. Olen läbinud mitmed valukihid enda sees, arvasin, et nüüd on kõik aga see viimane samm on veel ees.

Mõtlesin miks mul on oluline selle valuga kohtuda, olen istunud valu sees kus kadus eluisu kui istusin silmitsi leinaga. See oli valu kus tundus, et midagi muud pole enam. Selles valus puudutasin enda sisimas kohti millest ma teadlik polnud. See muutus füüsiliseks valuks ja mul ei olnud selle eest kuhugi põgeneda, see oli minu sees, igas minu keharakus. Teisel pool valu on valgus. Sellest valust sündis valgus. Meeletult ilus valgus. See oli vaid osa sellest valust. Kui küsisin endalt miks ma peaksin valuga silmitsi seisma, sain vastuse, et selle valu taga seisab minu suurim tugevus ja valgus. Tugevus mille saab esile tuua vaid haavatavus, õrnus, julgus ja ausus iseendaga ühenduses olla. Kohalolek kus puudub põgenemine ja on vaid tervenemine.

Tervendaja on astunud mu teele sihikindlalt ja näen kuidas mu haavad avanevad tervenemise janus. Kogen kuidas iga ta sõna puudutab ja paitab mu haavu, mis ihkavad pehmust, toetust, ilu, sügavust, armastust. Aastaid on minu fookuses olnud enda tervendamine, sõnumiga "mina ise olen enda tervendaja". Jaaa, ennast saabki tervendada ja ma usun, et inimesel endal lasub vastutus oma heaolu eest. Samas on haavu, mida ise ei tervenda. On haavad kus tervendajaks on teine inimene. Me oleme kogemuslikud olendid. Nagu üks klient vastas küsimusele mis on tema hinge eesmärk siin elu - kogeda. Kogemused tulevad meil paljuski läbi teiste inimeste. Kui meil puudub kogemus, puudub meil oskus kogeda. Näiteks kui meil puudub kogemus armastusest - me pole tundnud armastust - siis me ei teagi mida see tähendab. Ja kogemata armastust ei oska me ka ise endale seda pakkuda.

Lähisuhe kui võimsaim tervendaja.
Kuidas nii, et me oleme lähisuhetes tervendajad aga samas nii palju valu tuleb üles just suhetes?

Mulle meeldib Imago ütlus - energia liigub sinna mis vajab tervendamist. Lähisuhtes tulevad tegelikult juba varakult üles haavad mis janunevad puudutuse, tervendava kogemuse järele. Osad neist saavad tervenduse suhte alguses, osad mitte. Meenub Sulle kuidas armumise ajal leidsid, et see inimene on sinu jaoks parim - ta teeb midagi millest sa oled puudust tundnud ja mis on täpselt see mida vajasid (kui armumisele teadlikult läheneda)? Seesama partner aitab tuua üles ka valu mida ta ei oska tervendada - mis on ka tema enda sügavaim valu. Siin on otsuse koht kuidas siit edasi liikuda. Näiteks minu impulss on põgeneda kuna üksinda valu sees istuda tundub talumatu. Mõni läheb võitlusesse ja mõni tardub, käiates mantraid "kõik on hästi, kõik on hästi." See on otsuse koht - ma jään või põgenen, võitlen või tardun. Või hoopiski jään kohale, kuulan ennast, kuulan partnerit esmalt.

Kuidas jõuda haiget tegemise/saamise juurest tervenemiseni?
Imago paarisuhteteraapia põhimõtteks on rääkimine ja kuulamine, teineteise aktsepteerimine, ka siis kui teist ei mõisteta. Ma arvan, et see ongi üks võtmetest. Väga oluline võti. Tegelikult läbi elu - teineteise mõistmine, aktsepteerimine, austamine ka siis kui ei ole nõus teisega ja teada andmine, et ma olen Sinu jaoks olemas, kuulan Sind ning kogemus, et mind kuulatakse ja mu partner on minu jaoks olemas, on võimas. Justkui lihtne aga samas meeletult raske, eriti kui oleme valu sees. Esimesed impulsid on rünnata, tarduda või põgeneda. Kuidas maha rahustada seda impulssi, et oleks turvaline jagada ja olla ning kogeda toetatust? Seda saab õppida, kogeda Imago paarisuhteteraapias.

Ma soovin mõelda, et seal on veel midagi - sügav kontakt mis ei katke ka kõige keerulisematel hetkedel. Kontakt mis hoiab austust, siiramat soovi olla olemas teineteise jaoks ja hoida ning armastada teineteist. Võib-olla see kontakt ongi olemas aga me kipume seda unustama, laskma sel tuhmuda ja kui ühendus puudub, tuleb valu, arusaamatus, segadus.

Mida saad teha Sina täna, et sügavat ühendust hoida ja suurendada omale armsa inimesega?

Ole hoitud ja armastatud,

Meeli



Viita sellele postitusele

Muutused ja uskumused

27. April 2018

Uskumused

Viimaste kuude jooksul olen investeerinud märgatavalt iseendasse, naudin teadlikult valitud töötubades osalemist, erinevaid teraapiavorme ja muutused on väga võimsad olnud. Minu sisemuses ja ka välises keskkonnas on muutuste protsess pidev kuid viimaste aastate jooksul on see järjest rohkem intensiivistunud ning tänase seisuga saan öelda, et kõik mu elus on muutunud 100%liselt. Elustiil, maailmavaade, suhted, keskkond, harjumused. Ka on muutunud minu sisemised motivaatorid - miks ma teen seda mida teen ning minu sisemised tagant tõukajad.

Viimasel sügaval sisemisel puhastusel andsin ära viha ja sisemise kriitiku hukkamõistva hääle, et elada oma olemusega veelgi enam kooskõlas, vabanesin läbi andestuse ka pettumusest, kurbusest, hirmust suhetes mida olin endaga kaasas kandnud. Sellele eelnevalt lahenes minu suhe oma vanematega, mida olen lahendanud aastakümneid ja on olnud muutusi, sügavaid ja suuri muutusi kuid mitte veel lõplikku lahendust. Oli pendeldamine lahenduse ning valu vahel. Konstellatsioonidega sain viimased võtmed, et suhet oma vanematega, kasuisaga kogeda toetaval ja elujõudu andval moel. Suhted vanematega on üks olulisemaid alustalasid, kas eluenergia kulub sinna - võitlusesse, valusse, kurbusesse (kas märkad seda või mitte) või voolab sealtkaudu väestav eluenergia, mis toetab igat sammu ja otsust Sinu teel.

Peale sisemisi muutusi viis läbi ka keha suurpuhastuse palaviku toel. Väga huvitav oli kogeda kuidas poolteadvelolekul palavikus olles energialained liikusid mööda kehaosasid ringi, mille peale unne vajusin. Ärgates tundsin kuidas järgmine kehapiirkond oli muutunud kergeks ja puhtaks. Nii puhastas keha end 5 päeva, mida toetasin ka oma sammudega, tehes seda mida olin varem kartnud teha.

Peale meele, keha ja energiapuhastust tekkis tühjus. Mind ei tõuganud tagant enam ei sisemised hääled (kriitika, hukkamõist, viha, vajadus olla parim) ega välised impulsid, lihtsalt olin. Mul puudus siht, eesmärk kuhu suunas liikuda, puudus motivatsioon midagi teha. Tühjuse kogemus on võimas, samas ka hirmutav. Justkui elul kadus mõte ja tunne tuli, et kui on tühjus, saabub surm. Olla keset igapäevast rutiini tühjuses, on väljakutseid täis. Justkui peab midagi tegema, ka elementaarset-süüa lastele, koeraga jalutama, koristama, klientidega kohtuma-aga puudus motivatsioon, oli tühjus, lihtsalt olemine.

Tühjus muutus raskuseks, koormuseks. Inimesel on impulss raskusest otsida väljapääsu, see on loomulik instinkt. Lubasin olla tühjuses ja ka raskuses ja siis otsustasn teha samme, et sellest välja tulla. Lugesin materjale, vaatasin videosid ja jõudsin arusaamani, et minu uskumused enam ei toimi, mis mind kandnud on senimaani. Ka kõige lihtsamad uskumused - mis mulle meeldib, mis mitte, mis on raske, mis on kerge. Uskumus kuidas elada, mis annab energiat, mis mitte. Need enam ei toiminud. Proovisin oma uskumuste järgi toimetada, õigemini elasin nende järgi aga need enam ei toetanud. Need olid praktiliselt üleöö muutunud takistavateks uskumuteks.

Teadlikult pöörasin tähelepanu oma uskumustele, neid sõnastades ja siis vaadeldes kas need ka tegelikult tõele vastavad. Tasapisi tuli esile minu kirg, meenusid need asjad mida olen tahtnud pikalt teha aga pole endale lubanud, taastus energia ja jõud. Kuulasin oma keha, kellega on aeg suhelda, kellega mitte, et hoida tähelepanu endal ja oma energia endal. Märkasin mis tuli üles, millised uskumused vajasid ümbersõnastust ja nägin koheselt nende mõju oma kehale, energiale.

Ühel hetkel, olles selles protsessis, osaliselt tühjuses, raskuses, kontaktis oma tunnetega, hirmuga, lubamisega ja siis jälle hirmudega silmitsi seistes, saabus hetk kus tuli teadmine - nüüd on vaja liikuda. Tuli silme ette pilt mida soovin teha, mis on mulle hea. Tõusin püsti ja läksin seda tegema. Sellest hetkest alates jõustusid uued uskumused, mis mind toetavad minu teerajal, imeline jõud ning sisemine harmoonia mis innustab tegudele läbi naudingu ja kire.

Eilne klient rääkis kuidas ümbrus on meie peegeldus. See tähelepanek jäi minu mõtetesse kumama. Täna sain oma imelise kogemuse osaliseks peegeldusest.
Hommikul võtsin ette jalutuskäigu oma koeraga, olime tavapärasest ärapööramise rajast metsas mööda läinud ja ühel hetkel avastasin end teeraja juures kus polnud varem käinud. See oli nii lummav, nii ilus, müstiline, et olin härdunud seda vaadates. Selles oli pehmust, ilu, imetlesin seda. Astusin sellele teerajale ja kogu see metsatee hämmastas mind oma võluga. See ongi minu uus teerada, midagi uut mida ma pole varem kogenud, midagi ilusat, hoitud, pehmet, müstilist ja imetlusväärset. Teeraja lõpus jõudsin tuttava kohani merepangal ja tänane meri oli justkui sametine, rahulik, pehme. Seda ilu kogesin kogu oma kehaga. Huvitav oli märgata mil moel ja mis kehapool reageeris metsa lummusele ja milline mere võlule.

Kui Sina pole veel mõelnud millised uskumused Sinu valikuid ja mõtteid mõjutavad, märka neid, sõnasta need enda jaoks. Teadlikkus on juba pool võitu.

Yupaychani Shunkulla (südamest aitäh)

Meeli



Viita sellele postitusele