Kategooriad:

Kes ma olen?

28. October 2017


Küsin ma enda käest uuesti, kuigi justkui sai see rännak läbi käidud ja selge teadmiseni jõutud.
Täna olen sama küsimuse ees, samas sügavamal kui varem.

Käesoleva aasta september ja oktoober on olnud silmiavardav periood, kus on selgelt üles tulnud vanad mustrid ja kõik see mis on sisimas peidus olnud. Kõik vaid selleks, et nendest läbi käia. Pean ausalt ütlema, et nägin endas palju inetust, mis olin arvanud, et olin jätnud juba selja taha. See kõik tuli üles. Ka hirmud, ebakindlus, hirm tõrjutuse ees, soov olla meele järgi, soov teada mida teised arvavad.

Ma armastan inimestele silmadesse vaadata, ka nendele kes tänaval ringi liiguvad. Silmad on hingepeegel ja kontakt minu jaoks. Kui pilku natukene pikemalt hoida, siis pole sõnu vaja.

Ühel päeval poes märkasin ühte naisterahvast kes kõndis ringi tõsise näoga ja kui me pilgud kohtusid, ta naeratas. Kui möödusin, läks ta nägu tagasi endiseks. Järsult mulle meenus pilt hetkest mil olin vast 6-7 aastane ja vaatasin oma vanaema koduaknast välja. Märkasin lapsi väljas ja iseeneseslikult tuli naeratus huulile. Kuulsin kuidas lapsed arutasid, et miks see Meeli kogu aeg naeratab. Mulle jäi see kogemus meelde. Ma ei saanud aru mis selles halba on ja samas vajutas see minu nupule mis kriiskas mulle, et ma pole piisavalt hea, olen teistsugune. Nüüd, poes seda naist nähes, sain aru, et ma otsisin kontakti, ma vajasin kontakti, sõprust, vastu võtmist, aktsepteerimist. Minu keha tegi kõik selleks, et seda saavutada. Minus oli suur tühimik, tühjusetunne ja kurbus. Pikalt, ka nüüd sügisel tuli see selgelt üles.

Nii need vastused tulevadki tänapäeval - ühest hetkest, ühest kohtumisest, ühest kontaktist. Selline see aeg praegu on. Silmitsi seismine oma valudega, hirmudega, oma inetustega ja ka sügav puudutus kui olen sammu astunud enda heaks, sellisel moel nagu varem pole seda osanud teha. Justkui mustrite ümber kirjutamise aeg ja valikute koht. Jah, valikute koht - kas rügad edasi vastutuult või valid selle mis on Sulle hea ja toetab Sind.

Kui märkasin oma inetusi, pani mind mõtlema see kes ma tegelikult olen. Olen õppinud psühholoogiat, aastaid ennast avastanud sügavuti ja justkui välja astunud vanast aga nüüd, kogu inetus on peopesa peal. Võib-olla ma olengi see inetus, võib-olla seepärast suutsin olla hea, et mul oli aega, aega olla rahus, kontaktis endaga ja seeläbi hea. Need olid mõtted mis mu peas keerlesid. Ja siis sain aru, et need on minu kaitsereaktsioonid, mis on inetud. Mis tegelikult on karjed abi järele. Kaitsereaktsioonid mis tulevad üles siis kui mul on jaks otsas, mul on valus, kui ma tunnen ennast jõuetuna, kui tegelikult vajan tuge.

Kas ma olen hea või halb?

Kui hakkasin esmakordselt teadlikult kogema seda mis on silmale nähtamatu, oli minu kõige suurim hirm see, et need teadmised tulevad mustast maagiast. Ma ei saanud aru kuskohast info tuleb ja kartsin seda, meeletult.

Pimedus versus valgus.

Ajapikku hakkasin aru saama, et ei ole head ega halba. Täna seisan küsimuse ees kas on pimedus ja valgus. Ühe seansi ajal nägin deemonit ennast ja ka jumalat, kes ütlesid, et tuleb aeg kus nemad kaks ühendavad oma jõud, et maad kaitsta ja seista vastu millelegi mis maad ähvardab. Pikalt tulid minu juurde hinged, kes olid mustad, ütlesin neile, et kui olete valmis valgusesse astuma, tulge tagasi ja ma aitan. Kui mitte, hoidke eemale.

Täna on tume energia taaskord minu kõrval, ukse peale koputamas.
Kas on olemas tumedus ja valgus? Aleksandr Šeps ütles, et ei ole ei tumedat ega heledat, on vaid valik ja otsus kuidas kasutada seda milleks võimeline oled - kas loomiseks või hävitamiseks.

Minu jaoks on hävitamine ja loomine käinud käsikäes - ennem uut tuleb vabastada vana, mis ei toimi.

Võib-olla on aeg vaadata oma hirmudele otsa ning luua kontakt oma tumedusega sügavamal tasandil kui varem. Aktsepteerida seda mis on minu sees, seda kes ma olen ja ka ausalt tunnistama endale milleks ma olen võimeline. Kõige keerulisem on olla vahepealses tsoonis, täis ebamugavust, ebakindlust, ebaselgust ning põrkuvaid energiaid ja kogemisi. Võib-olla on mul aeg enda positsioon uuesti sisse võtta, mille olin uinutanud eneses ja astuda samm sellesse kes ma tegelikult olen.

Armastan spontaanseid tunnetest ja energiatest kaetud sõnumeid, kus puudub esmapilgul igasugune loogika. Täna jõudis minuni selline sõnum:
Kòik on vòimalik Meeli ja Sa tead seda...

Namaste. Näen Sind, Sinu hinge, sügav kummardus Sinu hinge ees.
Ja enda hinge ees. Vastuvõtmine, oma koha sisse võtmine. Usaldus ja teadmine, et kõik on võimalik.



Viita sellele postitusele

Armastus iseenda vastu

5. October 2017


Armastan elus väljakutseid ning läbi elu on mind paelunud ootamatud olukorrad, sukeldumine elumere vetesse pea ees ning kogemine, kogemine ja veelkord kogemine.

Naudin neid kuna teen neid iseenda pärast, tegelikult kogemise pärast. Ma olen siia ilma tulnud sooviga kogeda. Hiljuti tuli silme ette pilt kuidas veel tänapäevani, kui näen inimesi, naeratan, justkui olen õnnelik selle üle, et olen taaskord kehastunud ning tulnud siia ilma.
See teekond on olnud ka valus. Tunne, et ma ei sobitu, ei ole aktsepteeritud ja samas ka sügav aktsepteerimine, hoitus ning mõistmine, kontakt.

Enese armastamise teelt olen suure osa oma elust mööda käinud. Proovisin sobituda ja samas ka mitte sobituda. Märgates ja kuulates suuresti seda mida välisel maailmal oli öelda ja justkui kuulates iseennast samas unustades enda armastamise kõige selle kogemise juures.

Täna, justnimelt täna tunnen sügavat tänutunnet selle eest kes ma olen. Minu viimaste nädalate mantra on olnud "see olen mina, kogu oma ilu ja valuga, kogu oma sügavuse ning pealiskaudsusega." Täna õhtul lisandus sellele emotsioon "See olen mina! Ma olen mina ise! Ma rändan, ma liigun oma intuitsioonile ning impulssidele järgnedes, ma teen samme mis toimivad ja samme, mis esmapilgul justkui ei kanna oodatud tulemust." Märkasin eneses, et kiire elutempo kõrval olin hakanud ennastunustavalt arvama, et tulemus on see mis loeb ja sisemine kriitik soovis tõsta pead. Täna toimus tohutu vabanemine. Ma olen tegutsenud enda järgi, enda sisetunde, intuitsiooni järgi ja ma olen julgenud need näiliselt hullumeelsed sammud ette võtta. Eriti käesoleval aastal. Ja see on vinge! Ma olen lubanud iseendal järgneda iseendale ja olla selline kes ma olen. Milline meeletu vabanemise tunne.

Mind tohutult vabastab lause, et ma ei olegi täiuslik, ma ebaõnnestun või teen midagi valesti. Ma olen täiuslikult ebatäiuslik.

Sa võib-olla tead kui raske on olla teiste järgi, elada teiste aktsepteerimist ja heakskiitu oodates, lootusega kuuluda ja olla vastu võetud. Kui raske on olla täiuslik. Sellest veelgi keerulisem on astuda samm suunas kus teiste heakskiit ei ole enam oluline, suunas kus Sa teedki kõike enda ja vaid iseenda järgi, läbi armastuse, uudishimu, kogemise.

Sel aastal olen lubanud endal avaneda ja näidata oma haavatavust sügavaimal tasandil, olen lubanud end hoida, olla hetkes, ka siis kui need hetked on olnud üdini mõistusevastased. Olen lubanud endal olla sügavaimas ühenduses ja ka valus, mõistmises, põgenemises ja siis jälle tagasi kohalolus. Olen endal lubanud astuda samme mida ma ei mõistnud, kuid usaldasin. Ma olen nii tänulik selle eest, et ma luban endal olla mina ise. Tänulik, et ma astun neid samme hirmuta eksita. Tegelikult polegi õigeid ega valesi valikuid ja otsuseid. On otsused ja valikud.

Järgmised teistmoodi sihid sirendavad silme ees.

Tunnen kuidas kiirete aegade ja muutustega kaotasin endaga kontakti kuid nüüd, sammhaaval tulen enda juurde tagasi, mille tulemusena taassüttib armastuse leek järjest tugevamalt minu sees ning suundub ennekõike minusse enesesse.

Taasühinemine iseendaga, veelgi väekamalt ning armastusest tulvil.

Armastust Sulle Sinu rännakul.

Vahest on oluline teelt kõrvale astuda, et selgelt näha ja meenutada endale kes Sa tegelikult oled ja mida Sa tegelikult soovid oma ellu tuua. Vahest on oluline tunda sügavat valu, et veelgi sügavamale enda sisse näha ning puhastuda kogunenud pahnast.

Ja on aeg, kus minevik jätta selja taha ning olla. Nagu kirjutab Sandra Ingerman "Do you know there is life after healing?"

Meeli.

Laulusoovitus: Peruquois "It's time for her to be fully in herself"



Viita sellele postitusele

Please forgive me

30. July 2017


Please forgive me the wounds I have pushed into you
Please forgive me for listening others more than you

Please forgive me for carrying others´ beliefs in me instead of yours

Please forgive me that I have allowed these to be part of my path
Part of my decisions and also my escapes

Please forgive me
for being somebody else
for the need to please somebody else
for the urge to belong to somebody else

I`m learning to be here now
for you
with you
to be my whole self
with all the beauty
the joy and the sadness
there is no more ugly
only acceptance and connectedness

I´m learning to be present in myself every moment of my life

I´m learning to let go of my fears of
not being enough
doing things the wrong way
hurting others when I didn´t mean to
Ending with the hurt and fear and knowing that I am not enough the way I am

I am now with you

I am me.

I am whole.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Oma inimene

10. July 2017


Oled Sa märganud, et Sa kohtud kellegiga ja Sul on justkui kiire või janu temaga olemise järele. Sa muudkui otsid kontakti ja soovid kontaktis olla selle inimesega. Raske on millelegi muule keskenduda kui temale.

Ja Sa unustad iseenda, unustad selle mis Sinu jaoks on oluline. Kogu ülejäänud maailm justkui seiskub Sinu jaoks.
Ühel hetkel muutub see kurnavaks, valusaks. Võib-olla ehmatad, et oled unarusse jätnud oma elu.

Oled Sa märganud, et Sa kohtud kellegiga ja temaga olles on Sinu sees rahu? Kuulad teda säravate silmadega, Sind valdab äratundmise rõõm kui sarnased te olete, samas omal moel väga erilised. Lahkudes teineteise seltsist on Sinu sees endiselt rahu, südamekeskus aktiveerub ja Sa oled iseendaga. Kogu Sinu fookus on Sinul endal, sisimas heliseb ja pehmus ning õrnus valdab Sinu keha ja meelt.
Sa oled iseendas energeetiliselt, justkui paitades enda sisemust õrnalt ja pehmelt. Energeetiline külluselaine ja rahu on Sinu kehas.

Tema on oma inimene. Inimene keda Sina mõistad ja kes mõistab Sind. Justkui olete ühel lainepikkusel, ühel vibratsiooni tasandil.
Oma inimesed on erilised, neid võib-olla ei ole palju siin elus, see-eest nendega kohtumine puudutab sügavalt. Meile on ettenähtud oma teerada, ka kohtumine oma inimestega, tuttavate hingedega. Radade ühinemisel on teie vahel miski seletamatu seos ja rahutunne.

Märka erinevust. Mis Sind toetab ja mis Sind tegelikkuses hävitab, kuigi tõmme justkui on suur.

Kontakti otsimise ja intensiivse soovi taga olla teise inimesega on soov läheduse ja kontakti järele, mis teie vahel tegelikult puudub. Kui kontakt on ebapiisav, tekib hirm ilma jääda ja kasvab soov koos olla. Intensiivsusega tihtipeale kaasnevad õppetunnid, mis on olulised läbida - inimesed, kes tulevad eluteele, tulevad sinna põhjusega, oma sõnumitega ja selleks, et Sa muutuksid järjest terviklikumaks ja jõuaksid lähemale oma hingele.

Kuidas Sa oma õppetunde ja kogemisi vastu võtad ja tõlgendad, on Sinu enda vastutus ja teerada. Sa ei saa juhtida seda mis toimub väljaspool Sind aga Sa saad juhtida iseennast.

Hinged tulevad meid tervendama, tooma meid tagasi meie tõelise mina juurde, läbi ilu ja vahest ka läbi valu.
Luba tervendust iseendale, luba endal see vastu võtta. Ei ole õiget ega valet, igal ühel meist on oma teerada. On inimesed kellega me teerada puutub kokku ja on neid kellega tee lahkneb ühel hetkel.
Lugupidamist, lubamist ja austust oma teerajale, iseenda ning kaasteelise vastu.

Märka mis Sind toetab ja märka mis Sind kurnab ning hävitab.

Jõudku toetav ja pehme kallistus Sinuni universumi mõistatuslikke radu pidi. Märka seda endale lubada ning võta see vastu.

Meeli

blogipilt

Viita sellele postitusele

Miniuuring naistele

24. June 2017


Puutusin kokku nii oma töös kui eraelus naistega kes kannatasid tõsiste terviserikete all. Kellel oli raua üledoos, mis oli muutunud eluohtlikuks ning kes viidi aeg-ajalt tugevate peavaludega kiirabiga haiglasse tilgutite alla taastuma. Nende naiste ühiseks nimetajaks oli hormoonspiraal. See ajendas mind uurima milline on hormoonspiraali või hormoonide ja/või spiraali mõju naistele. Kas tegemist on pigem erandiga või laiemalt levinud tagajärgedega.

Koostatud küsimustikule vastas 246 naist vanuses 18-56+. Pea 42% vastanutest olid vanusevahemikus 36-45. Küsitluse tulemustest selgub, et 37% vastanutest kasutab või on kasutanud hormoonspiraali või muid hormonaalseid preparaate. Peaaegu pooleks olid naised kasutanud hormoonpreparaate kuni 3 aastat ja rohkem kui 3 aastat, alla 10% vastanutest vähem kui 1 aasta. 37% vastanutest kaebasid migreeni või regulaarse peavalu üle. Raua üledoos oli 1,6% vastanutest. 30% vastanutest kaebasid ärevushoogude üle. Terviseprobleemidest nimetati alakõhuvalu koos palavikuga, günekoloogilisi probleeme millele vastuseid pole leitud, peavaluhood oksendamisega, seletamatud halvad enesetunde hood, rauapuudus, paanikahood, migreenihood millele ei ole leitud põhjust. Psühholoogilistest probleemidest, millega on keeruline toime tulla, mainiti ärevushäiret ja depressiooni ligikaudu 80mnel korral. 3% vastanutest seostasid ärevushäireid hormoonide tarvitamisega. 15% kirjeldas kaotusvalu, kas otseselt leinaga või suurte eluliste muutustega seonduvalt, psüühiliste häirete algatajana. 15% vastanutest seostasid psühholoogilisi häireid lapse sünniga. Täiendavalt mainiti ka vägivaldset suhet ning suurem osa vastajatest leidsid alge lapsepõlvest.

  Ehitasin küsimustiku üles moel, mis toetas probleemide algeni jõudmist ning seeläbi teadlikkuse tõstmist. Kuidas selle teadlikkusega edasi liikuda?

Kaotusvalu
Kaotusvalu - lein, elumuutused, sh ka lapse sünniga kaasnev kaotusvalu kus elu muutub ettearvamatul moel - on keha ja meele normaalne reaktsioon muutusele. Miks Sa reageerid nii nagu Sa reageerid, kuidas sellega toime tulla, selle kohta leiad lähemat infot minu FB lehelt Interpreet Lein, kuhu postitan ka kaotusvaluga seonduvate töötubade kohta infot.

Lapsepõlve traumad
Lapsepõlvest alguse saanud kogemised käivad meiega kaasas ka täiskasvanu eas, kas teadlikult või teadvustamata. Nende eiramine või allasurumine ei muuda neid olematuks. Mida vanemaks muutume, seda tugevamalt lapsepõlve teemad üles kerkivad. Märka oma keha, reaktsioone, mälestusi ning leia seosed miks Sa teed elus just praegu selliseid valikuid nagu Sa teed ja miks reageerid just nii nagu Sa reageerid teatud olukordadele. Tihtipeale aitab teadvustamine terveneda ja astuda sammu täisväärtuslikuma elu suunas. Mõnikord on aga mustrid sügavad, lapsepõlvest jäänud templid tugevad ning vajavad teraapilist lähenemist.

Hormoonide mõju  naisele
Kuna küsitluse ajendiks oli hormoonide ja/või -spiraali mõju naisele, lisan siia viited teadlikkuse tõstmiseks juhul kui kasutad hormoonpreparaate või spiraali või kui kaalud nende kasutamist:
- vase mürgisus (inglise keeles) http://www.holistic-back-relief.com/copper-toxicity.html
- hormonaalsete preparaatide mõju (eesti keeles) https://www.youtube.com/watch?v=9FuPMvVO1d8&feature=youtu.be

Kokkuvõtteks lisan ühe kliendi lause, kes on sügavuti läbi käinud hormoonspiraali mõju keerulisimad kogemused, jõudes eluohtliku seisundini. Sellest kõigest läbi tulles, kirjutas ta nii: 
"Taipasin üht, kõik, mida tegin alateadlikult ja oma valikutes oli 90% õige. Kusagilt saatis mind kahtlus ja teiste liigne kuulamine. Tegelikkuses mu intuitsioon töötab küll! Armastan elu ja elada, kuhu see küll vahepeal kadus?!"

Soovitan ka Sinul ennekõike kuulata iseennast ning enda sisetundele järgneda. Märka oma keha reaktsioone ja ennem oluliste valikute tegemist küsi endalt kas see on Sulle parim tee. Sina tead ainukesena mis on Sulle kõige parem. Vahest on meil vaja toetust, et jõuda oma sisemise teadmiseni. Kui tunned, et vajad seda, luba seda endale.

Kui Sa tunned, et vajad abi tõstatunud teema lahendamiseks, pakun Sulle vahemikus 03.07-20.08. nõustamist erihinnaga 25 eur/1h. Kui Sinu vajadusest kasvab välja töötuba, on töötoa tasuks Sulle 5 eurot.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Lõpetamise energia

24. June 2017


Intensiivistunud on lõpuenergiad. Need perioodid käivad hooti kus lõppevad need kogemised, suhted ja ka töösuhted millel on aeg lõppeda. Millega lõpetamise energiast välja astuda?

Kui pole ise osanud lõpetada seda mis tegelikult Sind ei toeta, võib lõpp tuleb kiirelt ja järsult.
Meil on sisimas teadmine olemas ning ka märguanded, et lõpp läheneb. Tihtipeale me kipume eirama seda, mitte kuulama esimest pehmet märguannet.
Näiteks tuli mul teadmine ja nägemus lõpuenergiast ühe suhte kohta. See teadmine tuli pehmelt. Vaatlesin seda ja ei teinud midagi. Suhtlesin edasi selle inimesega. Natukese aja pärast tuli üles sisemine teadmine, et kui ma ise teadlikult lõpetamiseks samme ei tee, lõppeb suhe draamaga.
Nii läkski. Ma ei teinud samme lõpetamiseks ja suhe lõppes valuga.

Milline imeline õppetund. Kõik teadmine on olemas meie sees ja meie ümber, tuleb vaid sellele järgneda.

Kui järgned oma sisemisele teadmisele ning võtad selle eest vastutuse, toimub üleminek pehmelt ja justkui märkamatult. Üleminek toimub toetatult.

Kui aga midagi lõppeb järsult ja võib-olla ei ole Sa vastutust võtnud selle lõpetamise eest ehk selle eest mis on Sulle parim täna, tulevad juurde võimendunud tunded - ma ei olnud piisavalt hea, kurbus, et ilus aeg läbi sai, arusaamatus miks see läbi sai ning seetõttu kipume kinni jääma valu sisse ja selle külge mille/kelle aeg on läbi.

Kui Sa oled selle valu sees, märka laiemat pilti, märka enda tundeid ja teadmist mida kogesid ennem lõppu. Jah, see võis tulla shokina ja shokile reageerib inimmeel tavapärasel moel - olgu see süütundega, kurbusega, vihaga jms. See on normaalne. Endale tunnistada neid tundeid on toetav. Tunnistada, aktsepteerida ja siis tulla tagasi reaalsuse juurde. Mis on Sulle tegelikult parim, kas möödunud suhe või töökoht oli Sulle tegelikult parim - seal oli ilusat kuid tegelikult ka seda mis Sind enam ei toetanud. Juurde leia kehale tegevus, mis teda maandab - olgu see tantsimine, kaisus olemine, joonistamine, sport või looduses olemine. Toeta end terviklikult ning liigu edasi oma hinge tõelise kutsumuse suunas.

Praegused muutused on vaid tõuge selle suunas mis toetab Sind parimal moel.

Too oma fookus minevikust olevikku, vanalt uuele. Luba uuel energial ja teerajal tulla ning näidata Sulle rada tulvil armastust ning väiksemaid ja suuremaid imesid.

Hoia ja armasta iseennast ning usalda. Usalda, et kõik see mis toimub, on parim Sinu hüvanguks.

Namaste.
Meeli.



Viita sellele postitusele

Süütunne

23. June 2017


Süütunne on tunne, mis tõusetub keeruliste kogemiste juures - lähedase lahkumine siit elust või ka suhte lõpp, suurem elumuutus.

See on üks tavapäraseid meele reaktsioone kaotuse puhul - ma oleksin pidanud midagi teisiti tegema, et ära hoida toimunud sündmust, ma oleksin pidanud märkama, aru saama ja mõnikord kindel veendumus, et ma eksisin, ma tegin midagi valesti.

Mõnikord on süütundel alust, kui tõepoolest on keegi otseselt kellegi surma põhjustanud (mitte kaudselt). Kui nii on, tasub pöörduda abi saamiseks terapeudi poole.

Tihtipeale aga tunneme süüd, vaadates olukorda vaid ühe külje pealt, nägemata või tahtmata näha terviklikku pilti.

Kuidas aru saada - kas süütunne on põhjendatud või mitte? Kuidas vaadata olukorda teise külje pealt, soovita end hukka mõista?

Üks võimalus on rääkida kellegiga, kes toetab faktide märkamist ning peegeldamist ja olukorra vaatlemist läbi kaine mõistuse.

Süütunne justkui toetab enesele selgitamist, et sellel mis juhtus, on loogiline põhjus ja kui loogikat mujal ei leita, siis peab põhjus olema minus. Keerulisem on leppida teadmisega, et nii lihtsalt läks, võib-olla ei olnud keegi selles süüdi. Sellega on tihtipeale keerulisem leppida kuna see on ebamäärane ning seda ei ole võimalik kontrollida. Iseennast saan kontrollida ja juhtida aga oma keskkonda ning teisi ma ei saa kontrollida tegelikkuses, ka siis kui ma väga seda püüan teha. Mõnes mõttes soovime endale luua turvalisust läbi meelepette, et meie võimuses on kontrollida ja suunata oma keskkonda, teisi inimesi ja seda mis nendega toimub.

Ühel surmateemalisel õhtul üks osaleja teatas, et tema taotlus on, et tema lähedased ära ei sureks. Ja nii ongi. Paljud meist kas teadlikult või alateadlikult soovivad kontrollida muuhulgas ka surma. Kuna surma juures on palju ebamäärasust, ootamatust ja ta võib tulla oluliselt varem kui mõeldagi julgeks.

Senikaua kuniks on süütunne sees, hoiame kinni lahkunust, kogetust. Vahest ei ole ka see nii väga selge, et enda sees on süütunne toimunu pärast. Mõnikord on seda raske tunnistada endale. Samas juhtunu, kogetu jookseb järjepidevalt silme eest läbi ja mõte peatub seal ning tunded või tundetus sellega koos.

Üks lihtne kuid toetav meetod on kirjutada sellest mis mõtted peas on, mis pildid kogetust silme eest läbi jooksevad ning mis tunded või tundetus sellega kaasneb. Lihtsalt kirjuta sellest kõigest mis Sinu sees toimub. Struktuuritult, täpselt nii nagu asjad üles tulevad. Kui tunned, et nüüd aitab, rohkem ei tule, rohkem pole millestki kirjutada, siis kirjuta veel. Siis alles hakkab tulema sügavalt sisimast infot, tundeid, arusaamasid. Pane kirja iga reaktsioon mida märkad enese juures ning mõte ja muudkui kirjuta ja kirjuta. Justkui kirjutaksid end tühjaks.

Korda seda seni kuni oled end tühjaks kirjutanud. Sinu meel ja Sinu keha vajavad vabanemist nendest mõtetest ja tunnetest. Metoodikaid kuidas seda teha on mitmeid, kirjutamine üks nendest. Luba seda endale.

Kui oled kirjutanud, jaga oma kogemist. Kirjuta mulle interpretml@gmail.com

Meeli.

Foto: mõnikord on meie sees kindel veendumus, et teised süüdistavad mind. Võib-olla seda tehakse ka sõnadega, võib-olla on see sisemine arvamus, et mind süüdistatakse ning mõistetakse hukka.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Vabaks laskmine

21. June 2017


Tegin selle foto küüditamise mälestamise päeval. Mind kõnetasid maa külge seotud õhupallid.
Täna tundsin, et see on pilt mis ilmestab viimaseid nädalaid minu elus.

Me inimestena kipume hoidma endaga mälestusi, tundeid, inimesi ja seda ka siis kui need enam ei toeta meid. Mälestused mis viivad tagasi minevikku, tunded mis toovad sügavusest välja kurbuse, jõuetuse, igatsuse möödunu järgi ja inimesed, kellega võib-olla on toetav ja hoitud suhe tükimat aega juba lõppenud ja aeg on edasi liikuda.

Kui pole millestki kinni hoida, võib tunduda, et ei jää midagi peale tühjuse. Ja see hirmutab. Tühjus.

Kui lubada minna sellel millel on aeg minna, nii enda sees kui enda ümber, siis täitub tühjus millegi või kellegi uuega.
Kinni hoides sellest mis enam ei toeta, hoiame end kinni ühes aegunud energiamustris ning käime seal ringiratast, mõistmata miks ei toimu edasi liikumist ja miks on justkui jõuetu seiskumine. Sealt välja tulemiseks on vaja aktsepteerimist ja otsust. Aktsepteerimist, et oled seal kus Sa oled, tunned seda mida Sa tunned, mõtled seda mida Sa mõtled ja nii ongi. Võtad selle vastu täpselt sellisena nagu see on Sinu sees.

Kurbuse vabaks laskmine
Sa tunned kurbust, sügavat kurbust, Sinu pähe tulevad mõtted mis viivad Sind tagasi kurbusest tulvil mälestusteni ja tunned justkui oled tagasi selles samas talumatult valusas hetkes. Nendes hetkedes. See puudutab Sind endiselt sügavalt ja see näib piirituna.

See ongi piiritu kui Sa viid end tagasi oma mõtetega sellesse kohta, mis tegelikult on minevikus. Oled selles valus süvitsi olnud ja täna märkad, et Sind viivad selle valu sisse tagasi Sinu enda mõtted, Sinu meenutused - Sina ise. Märka neid mõtteid, mis Sind viivad valusasse aega. Sinu keha ei saa aru kas see valu sündis täna või minevikus. Mõtetega oleme võimelised oma keha ja tunded viima sellesse samasse kohta, hetke, perioodi kus valu sündis. Märkad oma mõtteid ja saad aru, et Sina ise viid end tagasi sellesse kohta. Sinu otsus on lõpetada nende mõtete mõtlemine just nüüd ja praegu ning tuua end praegusesse hetke. Tood end minevikust praegusesse hetke. Sinu praeguses hetkes ei ole seda sündmust, see valu ja kurbus ei sünni praegusest hetkest. Märkad kus Sa oled just nüüd ja praegu. Vajadusel tood tähelepanu oma hingamisele - märkad ja vaatled seda kuidas Sa hingad. Hingad sügavalt sisse ja välja. Sa oled praeguses hetkes.

See on treening. Kui lähed minevikku, tood end tagasi olevikku. Jah, kurb sündmus või kogemus on jätnud oma jälje, sügava jälje. Ja see on osa Sinust. Osa sinust on nüüd sügavam ja ilusam kui kunagi varem kuna lubasid endal kurbust kogeda ja kõiki tundeid mis selle sündmuse või kogemisega Sinul üles tulid. Oled täna sügavam ja hingelt ilusam.

Suhte vabaks laskmine
Inimesed kellega kohtume ja jagame midagi ilusat, kellega tekib kontakt, jõuame tahes-tahtmata konfliktini. Ühel hetkel on ilus ja toetav läbi saanud ja tuleb valu üles. Minu jaoks on siin kaks võimalust, tegelikult kaks otsuse võimalust - nii minu kui ka selle inimese otsus - kas soovime valust üheskoos läbi käia ja sellevõrra rohkem ühtesulanuna edasi liikuda kas sõpradena või partneritena või on meie teekond lõppenud. See on mõlemapoolne otsus. Sa ei taha olla suhtes inimesega, kes seda ei soovi ja suhe kus Sa oled sellepärast, et vaid teine soovib, teeb haiget varem või hiljem. Üheskoos edasi liikudes terveneme valust ja rõõmust läbi käies. Kui aga on aeg teineteisest vabaks lasta, on vaja otsust ning selle järgi tegutsemist läbi austuse iseenda ning teise inimese vastu. Ennekõike iseenda vastu. Meil oli ju nii hea, ilusad mälestused. Igatsen selle järele, kogesin seda millest olin puudust tundnud... Need on mõtted ja meenutused kuhu kipume kinni jääma. See aga katkise suhte korral ei toeta ei Sind ega ka teda, toodab vaid rohkem konflikte. Konflikt on märk vajadusest muutuse järgi. Milline on Sinu samm muutuse suunas? Sellest tuleb alustada.

Mõtted, mälestused, tunded, igatsus, kinni hoidmine on loomulik ja inimlik reaktsioon muutusele mis on elus aset leidnud. Nende kogemine, nende aktsepteerimine ja lubades endal kukkuda nende sisse on oluline, et jõuda enda sügavuseni kuhu Sa võib-olla muidu ei oskaks minna. Seal sügavuses on miskit väga ilusat ja puudutavat. Teisel pool valu. Sinna on oluline jõuda. See võib olla kiire rada, see võib olla rada mida mööda on vaja käia mõned aastad. Igal ühel on oma tempo ja valmisolek. Oluline on olla aus enda vastu. Aus enda vastu, et nüüd on vaja tunda ja kogeda seda mis hirmutab ja aus ka selles osas, et nüüd on aeg vabaks lasta.

Mõnikord on vaja ka kõrvalist abi sellega toime tulemiseks. Luba seda endale. Hoia end ja luba teistel end toetada vajadusel.

Luba endal õhupallid maa küljest lahti siduda ning vabalt õhku lasta.

Namaste.
Meeli.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Hüvastijätt Egoga

20. June 2017


Täna võin öelda, et asi on ametlik. Kõrgemad jõud saadavad minu teele inimesi, kes toovad mind tagasi minu hinge ülesande juurde ja tõelise olemuse juurde. Ja seda pehmel ja hoitud moel. See puudutab. Kui Sa näeksid mind praegu, peale viimast pehmet ja toetavat suuna näitamist, siis näeksid kuidas olen justkui transiseisundis, hämmingus, suu kergelt avatud. Et saab ka nii. Ahhaaaa, selline on minu suund. Mmmmmm, olen läinud liigselt ratsionaalsele teele ja see ei ole üdini ja täielikult päris mina.

Hindan ja austan ratsionaali, tema olulisust siin ilmas. Mulle aga tundub, et saab tegelikult teisiti.

Tunnen end hoitult ja hämmingus pehmest ja toetavast tõukest, või isegi mitte tõukest aga pigem justkui oleks minu piha ümbert kinni haaratud ja öeldud, et läheme liigume koos edasi. Hoitud ja toetatud moel. Lühikeste minutite jooksul avastasin, et kohale on jõudnud see millest olen unistanud. Kogen, kuulen ja tunnen seda mida olen vajanud, millest ootamisest tegelikult juba olin loobunud. Ja nüüd, lihtsalt, ilusalt ja pehmelt on see kohal. See mille järgi hing ihkas ja teadsin, et see on võimalik, see kõik toimib nii, on nüüd kohal ja toimibki nii.

Tunnen, et olen õnnistatud. Peale raskusi, sisemisi rännakuid ja julgust otsustada, enda positsioon sisse võtta, avanevad uksed ja aknad. Teadmatusest on saamas teadmine. Ähmasest rajast on kujunemas järjest selgem rada. Küsimused asenduvad teadmisega.

Mis on siin minu panus? Otsus. Otsus järgneda sisemisele häälele ja kuulata teadmist mis minu sees ja minu energiaväljas on. Ka siis kui see käib vastu igasugusele loogikale. Enda positsiooni sisse võtmine - kui teen sammu, olen ka selles energias kohal täie väega, sõltumata sellest kas näiliselt oleks see mõistlik või mitte. Järgneda pimesi, mõistuse jaoks pimesi valgusele. Ja viimased kogemised, veel kord ja veelgi sügavamalt - aktsepteerida oma tumedus oma valguse kõrval. Ka seal on kihte millest läbi minna ning aktsepteerida enda olemust järjest sügavamal ja sügavamal tasandil. Ning ego. Ego, kes Sa mind toetasid kui mul oli vaja astuda mainstreamist kõrvale, omale rajale. Ma ei oleks osanud teisiti kui Sinu abiga. Nüüd aga kus ma olen, ei pea Sa mind enam kaitsma, minu eest seisma. Sinu suurepärane ja ülimalt oluline töö on tehtud. Olen nüüd siin, kus ma olen toetatud pehmelt ja hoitud moel. Tean, et Sa soovid veel mind hoida ja kaitsta, väärtustan seda ja näen Sinu armastust. Nüüd olen kohas mis on tulvil armastusest ja tervenemisest. Sinu ülesanne on täidetud. Olen südamest tänulik. Tunnen kuidas Sa lahustud minu sees. Aktsepteerin Sinu soovi mind hoida, kaitsta ja luban Sul kogeda, et ma olen hoitud ja kaitstud, pehmel moel. Sinu töö on tehtud. Namaste.

Ma näen Sind.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Eelmisest elust

19. June 2017


Istusin Sinuga kõrvuti. Teadsin, et pean selle koha saama. Mul oli vaja just selle koha peale istuda. Mind kandis hirm, et keegi jõuab ette – see oli minu koht.

Küsisin Sinult kas see koht on vaba.

Sa vastasid inglise keeles – you can help yourself.

Hmmm, jah, ainult mina saan iseennast aidata.
Ühelt poolt viisakusväljend, teisalt sügav tarkus.

Istusin Sinu kõrvale.

Vajasin seda õhtut. Universum suunas mind jõuliselt, samas pehmelt sellele kontserdile. Läksin sinna 3 piletiga – ühe neist olin ise endale ostnud ja teised 2 sain kingituseks loosiõnne toel. Milline küllus ja milline toetus ning kohalolu. Me, myself and I – kõik kolmekesi olime kohal.

Kui muusika algas, märkasin, et olin istunud täpselt Aafrika trummi kõrvale. Milline kingitus. Jumaldan trummi heli. Mees, kes trummide taga mängis, mängis lihtsalt suurepäraselt, kirglikult, pühendunult, oskuslikult. Istusin, silmad suletud, laulsin armastuse mantraid ja nautisin trummi oma kõrval. Kohati oli rütm ürgne, mis viis mind indiaanlaste keskele, lõkke ümber, mehed tantsisid sõdalase tantsu trummi rütmis ja trummi saatel. Teatud helid viisid mind sellesse kohta kogu kontserdi kestel, lubades mul uudishimulikult lõkke ümber ringi uuditseda. br>
Ühel hetkel kohtusid me pilgud ja jäime teineteisele otsa vaatama.

Nägin Sinu hinge.

Sinu vana hinge, seda osa, mille või lausa võiks öelda kelle Sa oled siia ellu kaasa toonud.

Nägin Sinu silmis Keldi sõdalast. See sõdalane – ta on suur, suur mees, iiri päritolu ja selle mehe hing kes Sinu silmadest paistis, võttis mind sõnatuks. See väärikus, ausus, ehedus. See on lihtsalt ilus ja sügav. Ausad põhimõtted, nende austamine ja kinnipidamine nendest. Mul puuduvad sõnad selle kirjeldamiseks. See hing on Sinuga siia ellu kaasa tulnud. See mälestus ja kogemus ning soov sõdimise asemel kogeda armastust ja armastada siin elus.

Me oleme varem kohtunud.

Kui jagasin Sulle seda mida nägin, olid Sinu esimesed sõnad:
Anna mulle andeks.

Alguses ma viskasin nalja selle üle, see ei olnud loogiline.

Aga.

Sa palusid minult andeks.

Kas Sina olid seal väljal, kaetud surnutest, kus muutus valge mustaks ning sõnulseletamatu valu ja üksinduse jõuetus mind haaras ja ma oma suunda muutsin mitmed elud tagasi? Kas Sina oled üks nendest kes seal väljal lebas, kus tundsin kuidas mu süda ja hing olid purunenud kildudeks ning enam millelgi ei tundunud mõtet kui vaid kättemaksul.

Tulid Sa nüüd, viivuks, et vabandada.

Vabandada selle eest, mis toimus.

Sa tulid vabandama.



* * *

Kes me siin elus oleme?

Mida me toome endaga kaasa varasematest eludest ning kogemistest?

Mis ülesandega oleme tulnud siia ellu?

Kogu mu keha, iga mu keharakk tunneb puudust kohtumistest Sinuga, Sinuga ja Sinuga. Oma perega, osaga endast. Sügavus, puhtus, sügavaim kontakt kus puudub keha, kus puudub aeg ja ruum, on vaid hinged. On lood. On põhjused kohtumiseks. Lühikesed või pikemad viivud.

Ma tunnen, et soovin maha raputada materiaalsuse enda õlgadelt ja seljalt ning lihtsalt kulgeda, kohtuda Sinuga, Sinuga ja Sinuga, osaga endast. Tunnen puudust oma hingeperest, võib-olla hoopis iseendast, üksolemisest.

Milline on Sinu elu mõte või ülesanne millega oled siia ellu tulnud?

blogipilt

Viita sellele postitusele

Muutus

11. June 2017


Iga muutus elus, olgu ta suurem või väiksem, ilus või kurb, toob ellu teadmatuse. Teadmatus aga omakorda ebaturvalisuse kuna inimesel puudub arusaam, kogemus ja teadmine mis edasi toimuma hakkab.

Beebi sünd on imeline. See on imeline sündmus, mida väärtustada, hinnata ja nautida. Selle imelise sündmuse kõrval kerkivad üles tihtipeale kõik kergemad ja keerulisemad reaktsioonid värskel emal, kelle elu on täielikult muutunud. Kui ennem oli vabadus teha kõike mida naine soovis teha ja justkui kõik oli ka kontrolli all, sh ka allasurutud tunded ning mustrid, mis elus edasi liikumist raskendavad. Siis nüüd beebi sünniga, suure elulise muutusega tulevad kõik varjatud teemad selgelt pinnale. Magamata ööd, piirangud, muutus, ilus ja imeline sündmus millega tuleb kaasa palju teadmatust, õppimist, uut moodi olemist. See on koht kus võivad tulla üles suured hirmud, sh ka hirm vastutuse eest, teadmine, et ma tahan ja pean olema super ema ja nautima kõike seda mis toimub aga kogemine, et tegelikult ma olen väsinud, ma ei oska seda nautida, ma kardan, ma tahan põgeneda, ma enam ei tea mis minuga toimub, ma ei tunne iseend ära. See on aeg kus lisaks sellele, et õppida kuidas olla ema beebile, õpib naine iseennast tundma uuel tasandil. Seda on päris palju. Naisel on küll ettevalmistusaeg raseduse näol kuid beebi sünniga algab uus etapp elus, uus lehekülg, uus elu. On normaalne nautida, on normaalne hirmu tunda, on normaalne tunda erinevaid tundeid. Need ei ole seotud beebiga vaid muutustega, kuidas toime tulla muutustega, millised on tavalised käitumismustrid, millised on varjatud tunded.

Minu lugupidamine naistele kes sellistel hetkedel ja perioodidel küsivad abi ning toetust kuidas iseendaga ja selle tulemusena ka beebiga paremini kontaktis olla ning muutuse nautimiseni jõuda.

Meeli.

www.meelilaane.ee

blogipilt

Viita sellele postitusele

Dialoog partneriga

1. June 2017


Viin läbi paarisuhte teraapiat ehk Imago dialoogi.

Tunnustan terapeute kes tegelevad paaridega ja nende suhte toetamisega.
Minul on iga kohtumise ees väike ärevus - kuidas täna läheb, kas ma oskan paari suhet piisavalt toetada ja tuua suhtesse uut vaatenurka nii oma partneri nägemiseks kui ka iseenda nägemiseks uuel avardaval moel.

Tunnen ärevust sest, et hoolin.

Me valime oma partneri teadlikult või alateadlikult selleks, et tervendada seda millest meil puudus oli lapsepõlves. Kuid nagu ikka tuleb heaga ka teine pool. Meie kõige lähedasem inimene - partner elus - tervendab ka läbi nö nuppudele vajutamise, mis toob üles valu, kurbust ja frustratsiooni. Kuidas muuta valu tervendamiseks, see oskus tihtipeale inimestel puudub. Valu surutakse endas alla, eiratakse kuniks see muutub juba nii suureks ja talumatuks, et teise inimesega on raske koos olla pingeteta, nähvamiseta. Sealt edasi tulevad erinevad konfliktidega toimetuleku- ning põgenemisviisid. See aga ei lahenda olukorda.

Mina läksin lahku pika-ajalisest elukaaslasest kuna meil puudus oskus rääkida iseendast ausalt, julgelt, siiralt ja puudus oskus ka teist kuulata ning mõista. Probleemide eiramine, varjatud konfliktid, kasvavad pinged viisid punktini kus puudus oskus selle kõigega toime tulla. Täna, 10 aastat hiljem kasutasime paarisuhte dialoogi tehnikat mis toetas kuulamist ja turvalist jagamist ning ootamatult kuid sügavalt lahenesid ja lahustusid teemad ja valud mis olid 10 aastat pagasina kaasas käinud. Kogesin esimest korda temaga, et ta kuulas mind, ei mõistnud hukka ja ma sain ausalt jagada seda mida tundsin meie kooselu ajal. Kogesin täiel rinnal seda turvalisust, et ta sai aru minust. See oli väga tervendav kogemus. Olen selle eest väga tänulik.

Täna soovin oma teadmist ja kogemist tuua teraapiaruumi kus on paarid, kes soovivad teineteist rohkem tundma õppida, paarid kes soovivad rääkida nii ilusatest aegadest kui ka sellest mis nendele valu teeb ja raskust valmistab, avatud, turvalisel ja hoitud moel kus mõlemad on kuulatud ja kus mõlemad jagavad seda mida nad kogevad.

Mõnikord paarid nutavad teraapiaruumis, minul samuti pisarad veerevad mööda põski alla. Teisel hetkel jällegi nad naeravad ja itsitavad mõne toreda meenutuse üle ja itsitan koos nendega.

Nutan ja naeran koos paariga sest, et hoolin. Olen ise samuti olnud valu sees ja ka rõõmsates hetkedes. See kõik on osa elust.

Kui soovid tulla avastama enda partnerit uuel moel ja ka iseennast suhtes, oled oodatud minu teraapiaruumi Tallinnas, Roosikrantsi 11 aadressil.
Oma soovist anna teada e-postil: interpretml@gmail.com või helista 530 25984.

Olete oodatud.

Meeli.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Palun kuula seda, mida ma ei väljenda

15. April 2017


Charles Finni poeem "Palun kuula seda, mida ma ei väljenda" puudutab sügavuti. Maskid mida me kanname, kartes olla mina ise. Kartes, et kui mina olen mina ise, olen ma tõrjutud, hüljatud ja naeruvääristatud teiste poolt.

Nii algab helki täis, kuid tühi maskide paraad
ja minu elust saab võltsnägu.

Nii lihtne, samas nii keeruline ja hirmudest tulvil - mina ise olemine.

Palun kuula seda, mida ma ei väljenda
Charles C. Finn

Ära lase mul ennast petta.
Ära lase end petta ilmel mida kannan,
sest ma kannan maski, tuhandet maski.
Maski, mille äravõtmise ees mul on hirm,
ja ükski neist pole mina.
Teesklemine on kunst, mis on minu teine loomus,
kuid ära lase mul ennast petta.
Jumala eest, ära lase end petta.
Ma jätan sulle mulje, et olen kindel,
see kõik päikeseline ja rahulik on minuga kaasas, nii koos kui ilma.
Minu nimeks on kindlustunne ja mina olen käskija rollis,
ja et ma ei vaja kedagi.
Kuid ära usu mind.
Mu pealispind võib näida sile, kuid mu pealispind on vaid mask,
pidevalt muutuv ja pidevalt varjav.
Selle all puudub enesega rahulolu.
Seal all laiub segadus, hirm ja üksildus,
aga ma varjan seda. Ma ei taha, et keegi seda teaks.

Mõte oma nõrkusest tekitab minus paanikat ja mul on hirm paljastamise ees.
Seepärast loon ma hirmunult maske, mille taha peituda.
Ükskõikne, keerukas fassaad, mis aitab mul teeselda,
et kaitsta mind teadva pilgu eest.
Kuid selline pilk on täpselt minu lunastus,
minu ainus lootus ja ma tean seda.
Seda siis, kui sellele järgneb aktsepteerimine, kui sellele järgneb armastus.
See on ainus asi, mis võib mind iseendast vabastada,
minu enda ehitatud vanglamüüridest,
barjääridest, mida ma nii hoolikalt püstitasin.
See on ainus asi, mis saab mind veenda selles, milles ma iseennast veenda ei saa.
Aga ma ei ütle sulle seda. Ma ei julge. Ma kardan seda teha.
Ma kardan, et sinu pilgule järgneb ei järgne aktsepteerimine,
et sellele ei järgne armastus.
Ma kardan, et sa pead mind siis vähem väärtuslikuks, et sa naerad,
ja sinu naer tapaks mu.
Ma usun, et sügaval sisimas pole ma miski, et minust pole asja,
ja sa lükkad mu eemale.
Seega ma mängin oma mängu, oma meeleheitlikku teesklemismängu.
Väljaspool kindluse fassaad
ja sees värisev laps.
Nii algab helki täis, kuid tühi maskide paraad
ja minu elust saab võltsnägu.
Ma kädistan sinuga loiult ja leebel toonil pinnapealset juttu.
Ma räägin sulle kõigest, mis tegelikult pole mitte midagi,
ja mitte midagi sellest, mis on kõik, sellest mis minu sees nutab.
Seega kui ma läbin oma rutiini,
ära lase minu öeldul end petta.
Palun kuula hoolikalt ja püüa kuulda seda, mida ma ei ütle,
mida ma tahaksin olla võimeline ütlema,
mida ellujäämise nimel on mul vaja öelda,
kuid mida ma ei saa öelda.

Mulle ei meeldi varjata.
Mulle ei meeldi pinnapealsed mängud, võltsid mängud.
Ma tahan lõpetada nende mängimise.
Ma tahan olla ehe ja spontaanne ja ise, kuid sa pead mind aitama.
Sa pead ulatama oma käe,
isegi kui see tundub viimane asi mida ma tahta võin.
Ainult sina saad pühkida minu silmist selle hingavate surnute tühja pilgu.
Ainult sina saad mind kutsuda tagasi elule.
Iga kord, kui oled sõbralik, hell ja julgustav,
iga kord, kui püüad mõista, sest sa tõeliselt hoolid,
kasvavad minu südame külge tiivad,
väga väikesed tiivad, väga jõuetud tiivad, kuid need on tiivad!
Pannes mind oma jõuga tundma,
võid sa mulle tuua elu.
Ma tahan, et sa seda teaksid.

Ma tahan, et sa teaksid kui oluline sa mulle oled.
Kuidas sa võid olla looja - jumala ausõna, looja,
selle inimese looja, kes olen mina,
kui sa vaid teed selle valiku.
Ainult sina üksi suudad maha murda selle seina, mille taga ma värisen.
Sina üksi saad maski liigutada.
Sina üksi saad mind vabastada minu varjulisest paanika ja ebakindluse maailmast,
minu üksildusvanglast, kui teed selle valiku.
Palun tee selline valik! Ära mine minust mööda! See ei ole sulle kerge.

Pikk süüdimõistmine väärtusetuses loob tugevad müürid.
Mida enam sa mulle lähened, seda sõgedamalt võin ma vastu lüüa.
See on ebaratsionaalne, kuid vaatamata sellele, mida raamatud inimese kohta ütlevad, olen ma tihti ebaratsionaalne.
Ma võitlen selle vastu, mille järgi ma igatsen.
Kuid mulle on öeldud, et armastus on tugevatest seintest tugevam,
ja selles peitub minu lootus.
Palun püüa need müürid purustada!
Kindlate, kuid hoolivate kätega.
Väga tundliku lapse jaoks.

Sa võibolla mõtled, kes ma selline olen?
Ma olen keegi, keda sa väga hästi tunned.
Sest ma olen iga mees, keda sa kohtad,
ja ma olen iga naine, keda sa kohtad.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Kiri Sinule

15. April 2017


Kui astusid poe uksest sisse sel päeval, toimus minuga äkitselt midagi sõnulseletamatut
Mul jätkus silmi vaid Sinu jaoks
Minu süda kuulus sellest hetkest Sulle
See lihtsalt oli nii

Ma ei suutnud mõelda, minu aju justkui lakkas töötamast
vaid tundsin
tundsin sidet Sinuga
justkui oleksime üks
justkui leidsin iseend

Pidin ostjale raha tagasi andma ja ma ei suutnud arvutada
Punastades palusin ostjal ise öelda kui suure summa ma tagasi pean andma

see lihtsalt oli nii

Sa korraks läksid

ja tulid tagasi

olid vaikides poes tunde
ja vahepeal jagasid end

minu sisemus rõkkas rõõmust

ma ei olnud Sind otsinud
ma ei osanud Sind oodata

aga seal Sa olid

justkui osake minust, millega kohtusin siin maailmamuna peal
justkui osake taevast, kuhu hing tagasi ihkas valgusesse ja puhtasse armastusse

Sa olid siin
maises kehastuses
justkui osake minust

kulgesid kuud
me olime kui üks
sõltumata vahemaast

mina tundsin nii

nägin nägemusi, kus Sa tulid mu juurde ja äkitse ehmusin
ma ei saanud enam aru kus algad Sina ja lõppen mina

me olime üks.

Kuid siis Sa kadusid
alles jäi vaid vari
vaid mälestused

alles jäi valu

Sind ei olnud enam
osakest mind ei olnud enam minu lähedal

kuidas olla ilma osakeseta endast?
kuidas elada nii?

aastaid hiljem ma nägin Sind
silmis külmus ja kalkus

saan aru, et Sul oli aeg minna
Sa tegid oma töö
oma ülesande
ja läksid

aga minul oli valus

mul on endiselt valus

ma tundsin viha
pettumust
Sa jätsid mind

Sa ei vääri mind

kuid siis
peale viha

tundsin
ma armastan Sind

ja nii ongi

ma armastan Sind

avasin suletud südame
pehmelt ja õrnalt
öeldes
ma armastan Sind

minu ees avanesid väravad

armastades Sind
armastan ma iseennast

armastades Sind
armastan ma maailma

armastades Sind, ka siis kui tunnen valu
näen maailma teisel pool valu

maailma, mis tulvil armastust

Sa tulid ja avasid mind
avasid mind nähtamatule
julgustades ja hoides mind kuniks sain tugevaks

Sa läksid, et tuua mulle viimast õppetundi
armastada ka siis kui on valus

avada oma süda ka siis kui on valus
ja hoida seda avatuna

See osa minust, mida leidsin Sinus
on nüüd osa minust, ka Sinuta

Ma tänan Sind.
Ma tänan Sind.
Ma tänan Sind.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Eneseohverdus

13. April 2017


Enese ohvriks toomine heaolu, laste heaolu, partneri või kellegi teise heaolu nimel kipub naisel olema esimene reaktsioon keerulises olukorras. Reaktsioon kus naine ohverdab enda heaolu, vaadates tihtipeale mööda halvustavast, võib-olla ka mõnitavast või vägivaldsest suhtumisest. Kinnitades endale samaaegselt, et ta teeb seda kõike kellegi teise heaolu nimel. See varsti möödub. Olukord ei ole üldse nii hull.

Seda kinnitab ta endale kuniks olukord tema jaoks on hull. Kuniks tuleb haigus, depressioon, rasked tunded, valu, kurbus, allasurutud viha, elujanu kaob järgemööda, see mis kunagi rõõmustas, enam ei kõneta. Elu muutub tuhmiks ja halliks. Tekib ring, kuskohast väljapääs tundub keeruline.

Sina, Naine, kui Sina ohverdad ennast laste hüvanguks, alistudes mehe solvangutele, süüdistustele, halvale suhtumisele, võib-olla ka vägivallale ja Sa mõtled mida Sa küll valesti teinud oled, et selline olukord Sinu elus on. Naine, parem küsi endalt miks Sa lubad endaga niiviisi käituda. Kas tegelikult Sa teed ennast ohverdades head või hoopiski halba.

Kas see on hea lastele ja perele kui Sa järjest tuhmud ning kalgistud, muutud tundetuks, eemalolevaks. Kellele Sa sellega head teed? Kas Sinu ohver tegelikult toob seda, mille nimel Sa ohverdad? Või hoopis külvab valu, kaost, mitte vaid Sinule endale vaid ka Sinu lastele.

Vägivallale alistudes vägivald kasvab. Süü, mida Sa endas ei kanna, omaks võtmisel süüdistamine kasvab ja vastutus kaob. Kui Sina võtad vastutuse kellegi teise käitumise eest, lood Sa tingimuse kus see teine saab loobuda oma vastutusest ja oma rollist.

Kui Naine ei ole õnnelik peres, ei ole selles peres keegi õnnelik ja rahulolev. Isegi kui näiliselt justkui kõik on okei kõrvaltvaatajale.

Iseennast väärtustades, lubades suhtumist mis Sind toetab ja öeldes "ei" suhtumisele mis Sind hävitab, õpetad Sa lugupidamist ning eneseväärtustamist oma lastele. Enese ohverdamine ei too oodatud tulemusi. Olukord, sõltumata sellest kui palju Sa ka ei püüdle, ei muutu paremaks. Kui, siis vaid lühikeseks ajaks.

Sul on hääl, Sul oled Sina ise. Sa oled tugevam kui Sa endale julged tunnistada.

Küsi abi ja muuda oma elu paremuse poole.

Ka vägivaldset suhet on võimalik muuta toetavaks suhteks, selleks aga peab olema soov ja valmisolek mõlemal poolel. Ühepoolselt suhet ei muuda. Ühepoolselt toidad enda ohverdamisega vaid vägivaldsust.

Oled toetatud.

Meeli.



Viita sellele postitusele

Tädi Aime

11. April 2017


Nüüd, peale 3-tunnilist kohtumist Sinuga, tädi Aime, jah just Sinuga, mitte Teiega nagu Sa ütlesid, et nii on Sulle harjumatu... Mul pisarad jooksevad. Ma ausalt öeldes isegi ei tea miks nad jooksevad. Tänane kohtumine Sinuga puudutas minus midagi väga sügavalt.

Sa leidsid mu keset minu kodutänavat, küsisid minult teed. Sa täpselt ei teadnud kuhu Sul vaja minna on. Mina ka ei teadnud. Ma ei osanud Sind aidata. Hakkasin edasi liikuma, plaanisin jooksma minna ja siis kohtumiseks ettevalmistuda. Olin just pisipoja viinud lasteaeda. Hakkasin edasi liikuma, Sa seisid edasi, kordasid, et Sul on vaja minna Liivalaia tänavale ja Sa ei liikunud. Peatusin. Jäin kohale. Ja ütlesin, et läheme koos Liivalaia tänavale ja otsime Pensioniameti üles.

Sinuga koos jalutades ja aeg-ajalt päikese käes jalgu puhates, Sa kallistasid mind. Ütlesid, et Sul läks kohe tuju paremaks. Sa olid närvi läinud. Sa oled eluaeg elanud Liivalaia tänaval aga Sa enam ei teadnud kus Sa oled ja kuhu on vaja minna. Olime Liivalaia tänaval. Sa ei tundnud seda tänavat ära. Ütlesin, et Liivalaia tänaval tean vaid Swedpanka. Ja siis Su silmad läksid särama - just, sinna Sa pididki minema.

Jalutasime ja puhkasime ja siis jalutasime.

Ühel hetkel Sa teadsid kuhu Sul on vaja minna. Järgmisel hetkel ei teadnud. Ma tuletasin Sulle meelde.

Sa rääkisid, et elad Liivalaia 8 aadressil. Sa olid selles täiesti veendunud. Swedpank asub Liivalaia 8 aadressil. Ma ei saanud Sind jätta panka, teadmisega, et Sa ei tea kus Sa elad.

Palusin pangatöötajal vaadata kus Sa elad. Istusime kolmekesi ühe laua taga ja meenutasime ja tuletasime meelde, et Sa asud teisel tänaval. Sul oli raske seda uskuda. Ja ühel hetkel jutu sees, kui meenutasid möödunut, ütlesid ise selle aadressi välja. Saatsin Su koju. Koduteel olid Sa endiselt veendunud, et elad Liivalaia 8 aadressil. Tuletasin meelde Sinu õiget tänavat kuniks Sulle see meenus ja olid rõõmus selle üle.

Sa viskasid nalja, rääkisid oma elust, läbielamistest ja kallistasid mind. Hoidsid käest. See puudutas.

Ühel hetkel tundsid Sa oma kodutee ära ja näitasid lühemat teed koduni. Maja ees seisatusid ja küsisid - kas see on ikka õige maja. Vaatasin maja numbri üle, õige maja. Istusime, rääkisime juttu ja ma tulin koju.

Kohtumine jäi tegemata, mul polnud telefoni kaasas, et vabandada ja edasi lükata. Koju jõudes, istun siin arvuti taga, pisarad jooksevad. Tädi Aime, Sinuga kohtumine puudutas mind täna sügavalt.

Ma ei oska seda sõnadesse panna, miks mul pisarad voolavad. Ma tunnen, et sügaval minu sees olen puudutatud.

Aitäh Sulle tädi Aime.



Viita sellele postitusele

Hüpnoteraapia

2. April 2017


Hüpnoteraapia on teraapiline meetod, kus luuakse ühendus inimese alateadvusega ehk, et möödutakse mõistuse turvaväravatest, mis on loodud ülla eesmärgi nimel aga vahest on inimese suurimaks takistuseks.

Hüpnoteraapia meetodi toel on võimalik liikuda sügava tarkuseni, vajadusel ka traumadeni mis mõjutavad valikuid elus ning muuhulgas leida üles vastused küsimustele mida läbi mõistuse ei näe.

Kui mõistus ja alateadvus ei tee koostööd, tahab mõistus ühte aga inimene käitub sellele vastupidiselt ning sünnib konflikt inimese sees. See on nagu sisesõda ja üsna ebamugav kogemus.

Hüpnoteraapia seansi ajal tuleb selgemini välja sisemise konflikti põhjus, mis toetab nö sisemise rahu sõlmimist ja konstruktiivset koostööd mõistuse ja alateadvuse vahel.

Sisemise konflikti tunnusteks võivad nt olla ütlused:
- ma tean, et nii ei tohi aga ma ikkagi teen nii, tehes oma käitumisega liiga endale/teistele
- ma ei tea mida ma tegema pean, ma ei suuda otsustada
- ma enam ei saa aru kus peamine probleem on, kuidas sasipundart harutama hakata
- ma ei saa aru mis mul viga on

Mõneti võiks öelda, et hüpnoteraapia aitab Sinus avada Sinu tõelise olemuse, ilma maskideta. Nagu näeks peenetundelise ja imelise olemuse sisse - mis teda juhib, mis toetab, mis kogemused ja uskumused teda igapäevaselt mõjutavad.

Maskid on loodud selleks, et toime tulla ümbritseva keskkonnaga, et sulanduda ühiskonda ja kuuluda. Ürgsed instinktid.
Tihtipeale muutuvad maskid koormavaks - inimene enam ei tea kes ta on, võib kaduda eluisu, ta ei tea mida ta soovib või vajab.

Kutsun Sind astuma sammu iseendale lähemale ning kvaliteetsema elu suunas.

Hüpnoteraapia on üks meetod paljudest. Terapeut koostöös kliendiga otsustab seansi ajal kas hüpnoteraapia on antud teema juures tõhusaim meetod. Teraapia ajal on fookuses Kliendi sisemaailm, alateadvus, tähelepanu toomine kehale ja enda sisehääle kuulamisele. Teraapiasessiooni ajal ei tegeleta teiste inimeste teemade lahendamisega ega ka nö külluse ellu toomisega otseselt. Inimene ise on oma elu looja, teraapilised meetodid toetavad endaga sügavama kontakti loomist.

Hüpnoteraapia seansile saad aega broneerida veebilehe kaudu või kirjutades interpretml@gmail.com.

Austusega,

Meeli Laane
www.meelilaane.ee



Viita sellele postitusele

Ürgne and

27. March 2017


Millised on Sinu ürgsed anded ja tarkus?

Olen oma elus mitmel korral seisnud surmaga silmitsi, on kordi mida mu teadlik meel ei mäleta. Aga on kordi kus mäletan oma hinge hõljumas keha kohal ja vaatlemas oma keha eemalt.

Minu jaoks on see normaalne, ma ei ole ainukene kel on selline kogemus selja taga.

Olen näinud ärkvel olles oma hinge vahetust. Olen näinud erinevate religioonide jumalusi. Näen ingleid ja kui inimese ümber on miskit muud, näen ka seda. Tajun inimese energiaväljas ja ruumis olevat infot, mis sinna talletunud on ning mis tähelepanu vajab.

See on normaalne.

Suhtlen hingedega kes on maises füüsilises kehas ja ka nendega, kes on maisest kehast lahkunud.

See on loomulik.

Ma ei ole seda õppinud mõne nõia või targa juures.

See lihtsalt on.

Ürgne tarkus ja teadmine.

See teadmine, kogemine, tarkus aina avab oma erinevaid külgi.

Täna klient küsis oma tervise kohta. Kuna ma varem ei ole inimese keha seestpoolt vaadanud, proovisin seda täna teha. Nägin skeletti, nägin deformatsioone kehas ja probleemkohti. Ja mis minule endalegi kõige suuremaks hämmastuseks oli, on see, et mul oli õigus.

See ei olnud minu ettekujutus, meelepete, fantaasia.

See lihtsalt on.

Kui aus olla, olen ma ise hämmingus.

Olen väikesest peale näinud ja teadnud palju aga ei ole seda omaks võtnud - see oli ebaloogiline, uskumatu, keskkond ei toetanud sellist nägemist ja teadmist.

Täna on mul oma väesse, andesse, tarkusesse, allikasse, kuidas seda iganes nimetada, sügav lugupidamine ja tänulikkus.

Mis saab olla veel loomulikum kui aktsepteerida oma teadmisi, väge, kontakti allikaga ning avarduda, teenida, panustada ühiskonna ja emakese maa tervenemisesse. Kuidas saab veel paremaks minna?

Millised on Sinu ürgsed anded ja tarkus?

Mina arvan, et iga hing tuleb siia ilma oma teadmiste ja tarkusega ning ülesandega terveneda ja tervendada.

On aeg koju tulla.

On aeg enda nägemist ja tundmist aktsepteerida, mitte hukka mõista ega keelata ning vastu võtta see mida Sa endaga kaasas kannad ja kasvada koos sellega.

On aeg.

Tule koju.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Teineteise tervendajad

22. March 2017


Inimesed on teineteise tervendajad.

Kuidas muutub Sinu nägemus inimestest enda ümber, kui Sa näed neid läbi pilgu, et nad on Sinu tervendajad ja Sina nende tervendaja?

Kogesin just sama hästi kui võõra inimesega, iga oma keharakuga, kuidas ta aktsepteeris ja toetas minu vajadust eemale astuda suhtlusest ning võtta aeg endaga olemiseks. Minu aeg, minu ruum on midagi, mis on minu jaoks ülimalt oluline ja võiks öelda ka eluliselt vajalik. Kui võtan aja, et endaga olla, oskan olla hetkes ja olemas ka teistega.

Samas on see vajadus, mille aktsepteerimist ma lapsepõlves ei kogenud. Kui vajasin üksi olemist, oma tunnetega olemist, ei lastud mul olla üksinda enese sees vaid vanem tuli kõrvale ja pigistas välja infot mis minu sees toimub. Ma ei ütle, et see oli hea või halb. See oli ja on tänaseni minu vajadus. Selle vajaduse aktsepteerimist olen ma kogenud vähe oma eluaja jooksul. Ma vajan aeg-ajalt aega enda jaoks, vajan eemale tõmbumist suhtlemisest ja inimestest, vajan endaga olemist, et end koguda ja siis jälle särada ja olla aktiivne, suhelda, nautida elu läbi suhtluse ja tegutsemise.

Ka täiskasvanuna olen kogenud arusaamatust ja vastuseisu vajadusele oma ruumi, endaga olemise järele.

Täna, lühike vestlus praktiliselt võhivõõra inimesega, kus tundsin täies väes, et minu vajadust aktsepteeritakse. See lühike kogemus oli minu jaoks tervendav. Tundsin füüsiliselt kuidas kehas lahustus pinge ja miskit minu sees avardus. See on nii hea ja vägev tunne!

Me tuleme teineteise ellu, kas lühemaks või pikemaks ajaks, selleks, et teineteist tervendada.

Sügav tänu ja kummardus.

Mis saab veel paremaks minna?

Sinuga,

Meeli.



Viita sellele postitusele

Sõsarkond

14. March 2017


Nägin üsa ja emakese maaga ühenduse loomise meditatsioonis krampi, pettumust, ängi, vihaseid pilke teiste naiste suunas, halva soovimist, võrdlemist teiste naistega ja kogu valu mida see kõik põhjustas. Tundsin seda ka füüsiliselt. Vasem kehapool oli valu sees ja käsi krampis, krampis kogu valust ja alla surumisest, pettumusest ja ängist, võitlusest ning läbi selle tegelikult kaotusest.

Nägin, et meespool vajab tervendamist, samas voolas seal energia kergemini ning tõusis, et toetada naispoolt. Naispool on katki, teda on alla surutud pikalt ja ta vajab ja ka soovib tervenemist. Võitlus teiste naistega võib lühiajaliselt tunduda toimivat aga sügaval sisimas teab iga naine, et see ei ole võit vaid kaotus. Sõsara kaotus.

Alustasin möödunud aastal naiste väeringidega, täis indu, elevust ja soovi olla olemas nii iseenda kui sõsarkonna loomise heaks ja kogeda ning jagada ringis olevate sõsarate toetust ning kohalolu. See oli ilus ja keeruline aasta. Kogu ilu juures nägin naise erinevaid palesid, ka iseenda palet ja murdusin, kaotades iseennast ja enda keskme. Murdusin jõuetult kurbusesse ja valusse, ehitasin üles müürid enda ümber ja kadusin nende müüride taha. Valus oli.

Täna seisin silmitsi selle valuga, üheskoos sügava naisega, kelle elu ülesandeks on kokku kutsuda sõsarkonda taasühinema. Tundsin toetust sügaval tasandil. Nägin millist valu kannab endas naisenergia ja sügavat soovi ning vajadust seda valu tervendada. See valu on füüsiline.

On aeg müürid alla lasta ja olla olemas, olla keskmes, ka valu sees olles nii nagu on oluline olla keskmes ka ülistamise juures.

Ma täna saan aru, et nii ongi. Liiga pikalt kestnud allasurumine, enda eitamine, näiline leevendus, mille taga on sügav kurbus ja üksildustunne vajab aega tervenemiseks, vastu võtmiseks, usaldamiseks. Ennem tervenemist tuleb välja inetus, koledus, seejärel selle aktsepteerimine ning siis valu. Valu, mis võib tunduda lõputuna.

Valuga silmitsi seismine, selle sees olemine ja sellest läbi käimine on tervenemine.

Namaste.

Võtan maha oma müürid ja avan end valule, mis vajab tervenemist.

Kutsun ka Sind, Sõsar, avama end aususele, enda aktsepteerimisele ja sügavale valule, et tervenemine saaks alata.

Meeli.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Väärtus

3. March 2017


Olen Valga lähistel Soorus, oma lapsepõlve sõbranna kodus, istun laua taga ja vaatan aknast välja.

Sel nädalal olen hakanud mõtlema kas ma tegelikult oskan väärtustada seda millised inimesed minu ümber on ja mis mul elus olemas on.

Kohtusin oma sõbrannaga paar päeva tagasi, kes tegi mulle südamest sünnipäevakingituse. Mul hakkasid pisarad voolama. Kingitus ja selle sõnum puudutasid mind sügavalt. Jah, loomulikult olen ma seda väärt, tuli mõte. Sealt edasi aga mõte - kas ma tegelikult oskan väärtustada neid kes minu kõrval ja eluteel on.

Märkasin kuidas olin tegemistele, soovidele ja materiaalsetele vajadustele liigselt tähelepanu hakanud pöörama ja tajusin kogu kehaga, et olin märkamata jätnud selle mis on kõige olulisem. See on arusaam, millest tõusis minu sees alandlikkus. Mitte alandatus aga alandlikkus selle kõige ilusamas mõttes.

Peale Valga leinateemalist töötuba, sain aru kui palju panustab oma olemuse ja tööga noortesse ja nende vanematesse Hingehiisi perenaine Õie. Tean kui oluline see on, kui keegi toetab last ja tema vanemat ning näeb seda mida teised niisama kiirelt ja selgelt ei näe. Minu lugupidamine.

Ja siit edasi saan aru, et tegelikult inimeste inimeste nimekiri minu elus on pikk, väga pikk. Tajun eriti nüüd, kuidas iga kohtumine ja kogemine on kingitus, sügav arusaam, äratundmise rõõm ja innustus kuidas väärtustada veelgi enam seda mis justkui on iseenesest võetav, kuid tegelikkuses vägagi eriline ning hindamatu.

Iga inimene on eriline ja hindamatu. Kui oluline on mitte unustada end oma unistustesse ning edasi pürgimisse ja tunda tänu ja olla selles mis olemas on.

Südamest,

Meeli.



Viita sellele postitusele

Teisel pool kõrvalsuhet

27. February 2017


Kas kõrvalsuhe on aktsepteeritud või taunitud ühiskonna poolt? Läheb see Sulle korda või absoluutselt mitte?
Olen aastaid jälginud nii ennast kui teisi kõrvalt just kõrvalsuhte teemal. Olen seda ise tauninud ja on ka aegasid, kus olen seda mõistnud. Minu jaoks on jäänud üles õhku küsimus - kas peaksin seda aktsepteerima oma suhtes või hukka mõistma.

Täna, peale aastatepikkuseid psühholoogia õpinguid, inimeste ja enda vaatlemist, leidsin hoopis uue vaatenurga - miks on inimesel kõrvalsuhe. Leidsin uudishimu vaadata inimest, mitte fakti, et on kõrvalsuhe. Me kõik püüdleme parema elukvaliteedi suunas, iseenda heaolu ning endaga kontakti loomise suunas erinevatel moodustel, võib-olla kõrvalsuhe on üks nendest - kuidas läbi intiimse kontakti teisega, pakkuda endale midagi, millest sisimas puudust tunneme või hoopis tervendada midagi, mida pole lapsest saadik kogenud.

Senise pooldamise-taunimise arutelu asemel märka inimest selle teo taga. Võib-olla ka iseennast. Me kasvame ja terveneme siin elus läbi intiimse kontakti teiste inimestega. Siinjuures ma ei julgusta Sind leidma armukest ja samas ma ka ei mõista hukka ega ei soovi anda hinnangut. Imago suhteteraapiast kõnetab mind enim ütlus - kuula teise inimese lugu - tal on oma lugu tema tegude taga. Sama kehtib ka iseenda kuulamise kohta. Kuula iseennast, mis on Sinu lugu Sinu sügavustes, mida Sa otsid ja mida Sa vajad.

Pehmet eneseleidmise rada, mis on lõputu ja rikastav.

Meeli.



Viita sellele postitusele

Teisel pool kurbust

1. February 2017


Tunnen kurbust. Sügavat kurbust.
Kus on Sinu fookus, Sinu tähelepanu?
Kui Sa räägid, kellest Sa räägid - iseendast või teistest?
Kus on Sinu fookus - enesel või teistel?

Mida Sa jagad väljapoole kõige rohkem, vajad Sa ise enim.

Kas Sa oled valmis muutuseks, et suunata oma armastus enda armastamiseks kõigepealt või soovid jätkata nii nagu teed täna? Mõeldes ja rääkides sellest millised on teised, mida neil on vaja teisiti teha, et nende elu parem oleks ja unustades iseenda. Jah, unustades iseenda.

Ka enesearmastusel on oma äärmus. Ennem selle kartmist alusta esmalt enda armastamisega, enda vajadustega ning seeläbi enda väärtustamisega.

Ma puudutasin Sinu hinge. Sinu hääletoon muutus pehmemaks ja kohalolevaks. Armastuse läte avanes Sinus, Sinule endale ja seeläbi kõigele siin maailmas. Hoia end. Hoia end selles armastuses, mis kasvab järjest suuremaks ja suuremaks Sinu sees. Andes iseendale, annad ka teistele.

Tänapäeva muster on läinud pahupidiseks - esmalt oodatakse, et tuleb anda teistele ja siis, kui jääb ruumi ja aega, iseendale, kui üldse.

Teistele andmine, nende väärtustamine on oluline ja väärtuslik. Aga väärtusetu siis kui unustad iseenda ning iseendale andmise.

Namaste. Ma näen Sinu hinge.

Meeli.



Viita sellele postitusele

Paarisuhe

31. January 2017


Turvalised inimsuhted ning kuidas luua väärtuslik suhe ja kuidas seda hoida, on minu huvikeskmeks olnud viimane aasta. Sellest soovist sündis Interpreedi töötuba "Sa ei kuula mind üldse!" koostöös Kristina Tammega ja Vnguvaba suhte klubi. Jaanuaris astusin sealt sammukese edasi ja taotlen PREP paarisuhte koolitaja kvalifikatsiooni. See on väga huvitav rännak. Osalesin PREP paarisuhte koolitusel oma endise elukaaslasega ja see toetas tagantjärele teemade sulgemist mis olid rohkem kui 10 aastat lahendamata ning andis infot ja teadmist kuidas tervelt ja teadlikult edasi liikuda uude suhtesse. Olen selle eest väga tänulik.
Täna veel ei ole PREPil koolitust lahutajatele ja nendele kes on lahku läinud aga see on üks minu eesmärke koolitajana, luua selline koolitus.

PREP paarisuhte koolitus on koolitus mis on toetav ja kasulik nii värskele paarile kui juba pikalt koos olnud paaridele oma suhte rikastamiseks ja paljuski ka mõistmiseks miks asjad on nii nagu on. Suhtlemine ja suhe on ühtepidi väga tavapärased ja igapäevased asjad, samas puuduvad meil teadmised kuidas suhelda turvaliselt ja kuidas luua turvaline ja toetav suhe. Tulemuseks on konfliktid, mis viivad ebaturvalisuseni ja jõuetuseni, et miski ei muutu.

Viin läbi praktikatööna PREP paarisuhte koolitust aprilli teisel poolel. Kuna tegemist on praktikatööna, on osalustasu kahe täispika päeva eest soodne. Kui tunned, et see on just see mida Sinu suhtesse vaja on, et seda muuta veelgi rikkamaks, kirjuta või helista mulle ja räägime täpsemalt edasi.

Loo kontakt:
interpretml@gmail.com või helista numbrile 530 25984

Minu missiooniks on toetada teadlikku ning turvalise suhte loomist ja hoidmist.

Oled hoitud.
Meeli.



Viita sellele postitusele

Aita iseennast

13. January 2017


Märkan läbi meedia ja hoiakute tugevat sõnumit - aita teisi. Alateadlik sõnum seal on, et kui Sa aitad, oled Sa hea, väärtuslik, hinnatud inimene.
Kui ei aita, kui Sa oled (vaid) enda jaoks kõige olulisem, oled enesekeskne egoist ja sellega kaasneb hukkamõist.

Mida tähendab teise aitamine? Mida see Sinu jaoks tähendab?
Mil moel Sa käitud iseendaga ja teistega? Mis on need olukorrad mil Sa aitad teisi ja kui palju aitad Sa iseennast?

Kui Sa lähed kellegile appi, märka mis on Sinu ajend. Kas Sinu ajendiks on see, et kui teisele appi tõttad, oled Sa hea ja väärid tänu ning teatud laadi vastureaktsiooni selle teo eest. Või aitad selleks, et päästa teist inimest võimalikust keerulisest olukorrast? Mis ajendab Sind aitama teist inimest?

Tihtipeale kuulen ja märkan pettumust aitamise juures. "Ma aitasin teda aga tema mind ei aidanud siis kui mina abi vajasin." "Ta ei tänanudki mind, kui teda aitasin." Keerulisemal juhul - "tahtsin teda säästa, et ta keerulisse olukorda ei satuks ja ma sattusin ise väga keerulisesse situatsiooni ning justkui sain karistada aitamise eest".

Mis on Sinu ajend aitamisel?

Siit edasi mõtle, mil moel ja kui palju aitad Sa iseennast. Ühiskonna sõnum on väga tugev, rõhutades vajadust aidata teisi, toetades olukorda kus inimesed unustavad iseennast aidata. Tähelepanu on kogu aeg välisel, mida väljaspool iseennast teisiti teha oleks vaja, unustades põhitõe, et muutused ja aitamine algab iseenesest.

Lennuki pardal olles, lendu alustades tutvustavad stjuardessid mil moel tuleb toimida siis kui kabiinis tekib hapnikuvaegus. Tuleb Sulle meelde mis on esimene samm, mida Sina pead tegema kui hapnikumaskid välja hüppavad?
Esmalt paneb täiskasvanud inimene, sh ka ema või isa, hapnikumaski esmalt endale (loe: aitab esmalt iseennast) ja seejärel alles lapsele.
Paneb mõtlema? Kohati tundub vastuvõetamatu? Kuidas Sa oma last esmajärjekorras ei aita, nii ju peab....
Mis juhtub siis, kui paned lapsele hapnikumaski aga selle aja jooksul saab Sinu enda hapnik otsa ja Sind enam ei ole füüsilises kehas? Kuidas Sa siin oma last aitasid?

Igapäevases elus, mis on minu nägemus täna, aitan esmalt iseennast. Märkan ennast, enda vajadusi, enda takistusi, enda ilu ja ka enda inetust. Ma aitan ja toetan iseennast. Ennem kui ruttan kedagi teist aitama, pean mõistma kas see on minu koht kus aidata või tahan ma ära võtta teise inimese õppetundi, misläbi toetan tal oma rajalt kõrvale astumist ja vahest võtan ka teise koorma enda kanda seeläbi.

Aitamisel on mitu külge. Kuidas käitud iseendaga, teisi aidates. Vastutus, mida tihti kiputakse ära võtma sellelt, kelle kanda tegelikult vastutus on ja võttes talt võimaluse luua oma elus vajalik muutus.
Keegi teine ei saa Sinu elu elada kui vaid Sina ise. Nii nagu ei saa Sina elada kellegi teise elu.

Aita iseennast.

Namaste.

Meeli.



Viita sellele postitusele