Kategooriad:

Surm ja spirituaalsus

14. December 2016


Täna õhtul pea meeletult valutab, lõhub aga tean, et pean istuma arvuti taha. Kõik muu kehast on virge ning tegutsemistahet täis. Plaanid olid kindlad, mida täna õhtul teen aga järsult peavalust kumas läbi sõnadepaar - Surm ja spirituaalsus. Kohtumine teemal surm ja spirituaalsus.
Avasin oma töötubade mõtete kausta arvutis, et idee kirja panna kui seesama sõnadepaar mulle sealt otsa vaatas. Sain aru, et mul ei ole seda enam kuhugi edasi lükata. On aeg.

Hakkasin kirjutama kohtumise sisu, teadmata täpselt millises formaadis see võiks olla, kui avanes kanaldamise aken ning kirjaridadesse tuli alljärgnev info.

"Maal on vajadus surma mõistmise ning arusaamise järele. Oleme seda näinud kõrvalt. Uskumused, energia, mida sellega seostatakse on eksitav ning raskust tekitav. Palju hingi on maa peal kinni, keda kas hoitakse kinni siin hirmust ning soovimatusest neid vabaks lasta, kui ka need kes on keeldunud ise edasi liikumast. On aeg paljastada tõde surma taga. Oleme kohal, et seda infot jagada. Oleme siin. See info on oluline kõrgemaks hüvanguks. Surm teie jaoks on midagi muud kui meie jaoks. Väärarvamused ja suhtumine hoiab keerukat energiat maa peal, mis tekitab segadust, takistusi ning meil puudub ligipääs tervendamiseks, kontakti loomiseks. See on meie soov. Dimensioonide vahetus on osa etapist, osa teest, mida on vaja läbida tervelt ja tervenenult, aru saades, et on aeg edasi liikuda järgmisele tasandile. Maa peal kinni olemine ei tervenda, vaid muudab kogemist järjest raskemaks ja keerulisemaks ning energiatase inimestel ja maa peal ei puhastu ning on saastatud. Valgust vajab maa ja ka inimene. Palju on muutunud, veel on vaja. Ole kohal."

On aeg. Olen teadnud aastaid, et surm on teema kus on minul roll, olen seda tasapisi omaks võtnud. Viimased poolteist kuud on tõuked selle suuna poole olnud järjest tugevamad. Võtan vastu oma ülesande. Võtan vastu oma elu ülesande. Ülesande, mida olen kandnud varasemas elus, võib-olla ka mitmes ja sel korral katkenud ahel jätkub nüüd, läbitud õppetundidega.

Kohtumine toimub 22. jaanuaril kell 16.00 Tallinnas.
Kohalolekust anna teada e-postil: interpretml@gmail.com



Viita sellele postitusele

Isale

13. November 2016


Täna, 11 aastat tagasi helistasin Sulle. Soovisin õnne isadepäeva puhul ja ütlesin Sulle, et olen Sinu tütar. Ma olin Sinust unistanud, Sind oodanud, Sind vajanud, Sinu lähedust unes tundnud selleks ajaks juba 21 aastat. Minu meeldejäävaim uni, mis tänagi veel ehedalt silme ees seisab, on see kus hoidsin Sinu käest kinni.

Kohtusime, esmakordselt pärast 21 aastat lahusolekut. Täiskasvanuna sain ma tunda mida tähendab Sinu käest kinni hoidmine. See oli ühtaegu nii võõras, samas nii puudutav. See muutis minu elus palju. Helistasin Sulle, kuna üks tark inimene ütles mulle, et kui ma ei võta Sinuga ühendust, jääb minusse elu lõpuni tühimik, mida proovin täita.

Minu elus muutus nii mõndagi. Igatsus asendus valuga, armastusega, vihaga, hoolivusega, Sinu lähedusega ning vajadusega Sind eemale tõugata peale kõiki neid aastaid kus tundsin, et olin olnud eemale tõugatud Sinu poolt.

Istusin haiglas intensiivosakonnas Sinu voodi serva peal, kui Sa olid voolikuid täis topitud peale keerukat operatsiooni. Istusin Sinu voodipervel kui Sa olid koomas ja arstid ütlesid mulle, et Sa ei tule sellest välja ja on aeg hüvasti jätta. Käisin iga päev Sinu juures, olin kuri, et Sa mulle ei öelnud, et asjad nii halvad on ja pidin seda kuulma võõraste inimeste käest. Käisin iga päev. Sa tulid koomast välja.

Sinu peielauas öeldi mulle, et Sa püsisid elus aastaid, vähiga võideldes, tänu minule, tänu soovile elada minu pärast.

Nii nagu võtsin vastutuse Sinu elutahte eest sel hetkel, võtsin vastutuse ka Sinu lahkumise eest siit elust.
Arst ei öelnud Sulle, et terve Sinu keha on vähki täis ja sellepärast Sa enam ei suuda liikuda. Mitte kukkumisel vigastatud põlve pärast. Mina ütlesin Sulle seda. Arst ütles, et pean Sinu enda juurde võtma, Sa ei tule enam endaga toime. Kedagi teist Sul ei olnud. Ei Sinu ema, kes Sind ei valinud, ega ka kedagi teist peale minu. Mäletan seda päeva. Ennem Sinule rääkimist jalutasin pikalt haigla lähedal olevas pargis ja vaatasin endale ausalt otsa, kas ma olen valmis Sind enda hoolde võtma. Nutsin. Tundsin vastutust ja samas ka vastutuse puudumist. Minu sees oli ikka veel valu, et Sind ei olnud minu elus 21 aastat, Sind ei olnud siis kui ma Sind kõige enam vajasin. Võtsin vastu otsuse sel hetkel, et ütlen Sulle ei, ütlen Sulle, et Sa pead ise lahenduse leidma kuidas toime tulla. Olin aus ise-enda vastu. See otsus muutus raskemaks kui arvata oskasin sel hetkel.

Naasesin pargist ja istusin Sinu voodi kõrvale palatis. Rääkisin Sulle seda, mida teised Sulle ei öelnud. Olin Sinuga aus. Nägin kuidas Sinu silmades kustus elutahe sekundite jooksul ja Sa tõmbusid enesesse. Järgmisel hommikul kell 8 sain telefonikõne haiglast - Sa olid läinud. Lahkunud siit ilmast. See vestlus oli meie viimane vestlus.

Aastaid hiljem Sinu hauaplatsil seistes nägin Sind, tundsin iga oma keharakuga Sinu armastust minu vastu ja minuni jõudis arusaam kuidas Sul puudus oskus väljendada oma armastust minu vastu. Ja ka enda vastu. Sa ise polnud seda kogenud. Me mõlemad olime hüljatud oma lähedastemate poolt. Me kasvasime üles keskkonnas kus puudus oskus väljendada armastust ja oskus väärtustada elu ning hinge.

Minu sooviks on näha tervenemas nii mehi kui naisi, kes läbi tervenemise oskavad end armastada ja oma lapsi ning lähedasi. Oskamatusest armastada end ja teisi sünnib väga palju valu, segadust, vahest ka viha ning pettumust. Ja see omakorda sünnitab valu, viha ning pettumust ja hülgamist.

Isa, Sa võiksid olla armastuse ingel, teisel pool pilvepiiri ning jagada armastust neile kes seda enim vajavad. Sinus on suur armastus, on aeg seda väljendada ja jagada.

Armastan Sind. Armastan elu. Armastan oma lapsi ja tunnen lugupidamist oma laste isade vastu. Näen valu mis on hüljatud lapsel ja näen ka peidetud valu, mis on isa sees kes ei ole oma lapsega.

Namaste.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Hinge soov

11. September 2016


Septembrikuu on uus algus mitmes mõttes, ka minule. Käesolev aasta, peale suurt elumuutust, on olnud oma tee leidmise aasta. Sel teel olen oma rajal astunud kindlalt ja olen ka rajalt kõrvale astunud. On olnud seisakuid ja ka tormilisi edasiliikumisi. Palju sellest, keda arvasin end olevat, sh ka minu tugevused, on muutunud. Mõistan, et mitmed tugevused ja ka nõrkused on õpitud selleks, et kohaneda. Avastan või õigemini aktsepteerin järjest enam, et minu sees on oluliselt enamat kui koolis ja materiaalses maailmas on võimalik õppida. See on rada, mis tekitab sees mõnusat elevust ja särinat, samas ka natukene hirmu kuna ma ei tea kuhu see viib.

Täna soovin keskenduda hingede maailmale. Nii elavatele kui siit ilmast lahkunud hingedele läbi eraseansside. Osad nimetavad seda meediumi tööks, osad kanaldamiseks. Minu jaoks nimetus pole oluline, vaid meeletu tänutunne kõndida rajal mis on minu rada ja seda luua päev-päeva haaval.

Seanssidel ilmneb, kõrgeimatel tasanditel olevate saatjate toel, mis on inimese suund siin maailmas, mis valikud ta teel on ees ja millele on oluline elus rõhk panna selleks, et käia omal rajal. Kogu selle teadmisega kaasneb ka vastutus, vastutus ise-enda ja oma rajal käimise ees. Käivituvad protsessid mis toetavad seda teed.

Füüsilisest kehast lahkunud hingedel, kes on jäänud maisesse tasandisse kinni, on oma lugu. Oma lugu mis neid siin kinni hoiab ja tegelikult vajadus siit energiaväljast, dimensioonist lahkuda kõrgustesse, vabanemisse ja kergusesse. Läbi armastuse, dialoogi ja koostöö on võimalik neid toetada, et ka nemad saaksid liikuda edasi oma rajal, läbides takistused ja kinni jäämised.

Avatud üritustest olen kutsunud külalisesinejaid töötubasid ja väeringe läbi viima, inimesi kes teevad seda tööd mis on nendele hingelähedane ja ülimalt oluline.

Kutsun Sind kuulama oma sisemist tarkust, millega Sa oled siia kehasse tulnud ja seda aktsepteerima. Jah, see mida Sa kuuled ja tajud, see kõik on reaalne, vahest isegi reaalsem ja loogilisem kui esialgu arvata võiks. Kõik info, mis Sinuni jõuab, tuleb täpselt selles mahus ja sel kujul nagu Sa oled võimeline seda vastu võtma. Sinu valik on see vastu võtta ning sellele teadmisele järgneda.

Soovin Sulle pehmet eneseavastamist ja oma rajal käimist,

Meeli.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Sisemine hääl

24. August 2016


When you look in the mirror, tell me what do you see.
Kui sa vaatad peeglisse, räägi mida sa näed.

Lisatud muusikapala ja selle sõnum kõnetab mind. Kas Sa oled valmis otsa vaatama oma pahupoolele, mida Su mõistus keeldub nägemast ning aktsepteerimast? Kas Sa vaatad ausalt otsa oma nö deemonitele mis on olemas ka siis kui Sa neid ei tunnista?

Mis on sinu jaoks see nö deemon, mida sul on keeruline omaks võtta? Mida sa teiste juures heaks ei kiida on tihtipeale see mida sa enda juures heaks ei kiida. On see viha? Pisarad? Mida sa varjad enda ja teiste eest, hirmust, et Sa pole vastuvõetav või oled halb kui sa selle omaks võtad? Võib-olla tundub see nii hirmus suur ja halvaks tembeldatud, et sa kõigest väest keeldud seda nägemast eneses?

Mõne jaoks on selleks deemoniks viha. Viha, mis ühiskonnas ei ole aktsepteeritud emotsioon ja mis on tembeldatud hävitavaks.

Jah, viha hävitab, olen nõus. Aga kas sa tead mida viha, mis on sinu sees, hävitab? Oled sa sellele mõelnud või pigem näed suurt vaeva selleks, et seda peita, varjata, eirata, et see ei ole lubatud tunne? Tohutult energiakulukas on alla suruda miskit mis on sinu sees.

Oled sa proovinud vaadata viha läbi uudishimu? Miks on sinu sisse kogunenud viha?

Minu jaoks on viha emotsioon sõber. See näitab mulle, et ma olen enda tõelist olemust alla surunud, olen jätnud väljendamata endale olulist, olen jätnud ennast väljendamata, olen leppinud sellega millega ma ei nõustu või mille osas tunnen suurt ebameeldivust. Viha on sõber. Viha on hävitav jõud. Viha hävitab selle käitumise ja mõttemustri mis enam ei toimi sinu heaks. Viha on sõber. Viha on märk sellest, et on vaja muutust. Muutust sinu sees. On vaja vabaneda sellest mis ei toimi.

Viha on sõber. Jah, ta võib tunduda väga hirmutav kui sa oled ennast alla surunud pikalt. Seda võib olla väga palju sinu sees ning selle vallandumine võib tunduda hirmutav. Tean seda tunnet. Olen ise selles tundes olnud. Ja olen ka sealt välja tulnud. Viha väljendamiseks ja vabastamiseks oli minul vaja turvalist kohta ning inimest, kes selle viha välja veaks, kes seisaks ja omamoodi ka justkui valvaks ning aitaks mul ohjata seda emotsiooni mis on minu sees nii pikalt kuhjunud. Samuti oli mul vaja luba - luba, et on täiesti okei viha väljendada. On turvaline oma viha väljendada.

Täna tunnen ja tean, et olen valmis olema sinu kõrval, toetama sind oma viha turvalisel väljendamisel, andes selleks loa. Minu jaoks on viha hääl - minu enda sisemine vali hääl. Mida rohkem ma olen oma häält vait sundinud, seda suuremaks ta sisimas kasvab.

Kui sa vaatad peeglisse, räägi mulle, mida sa näed? Mis on sinu deemonid mis sinuga kaasas käivad?

Julgust enda aktsepteerimiseks vajalike sammude astumiseks!

Meeli.

When you look in the mirror, tell me what do you see



Viita sellele postitusele

Valu

20. August 2016


Täna, 1.5 kuud peale pisaraid, enesekriitikat, jõuetust ja valu trennis, naudin oma keha. Mida nautisin täna enim, oli venitamine. Venitamine, kus olen valust nutnud kuna hoidsin keha pingul ja võitlesin venituse vastu, et valus poleks. Kartsin valu. Kuniks sain aru, et mul on vaja sellest valust läbi minna. Mul on vaja ta vastu võtta, muidu ma ei liigu kaugemale ja jään toppama oma arengus. Mul on vaja valu sisse minna, keha lõõgastada, lõpetada võitlus ning lihtsalt vajuda sellesse mida enim kardan. Täna tegin seda, lihtsalt lasin oma kehal vajuda. Hirmuta. Tead! Valu asendus mõnusa pehme venitusega, kus vajusin järjest enam ja enam sügavuti, tunnetades kuidas mu keha avanes järjest enam. Avanesin pehmelt, vastuseisuta, võitluseta, nauditavalt. See oli puhas nauding.

Saan aru, et ka väljaspool trenni võtab kõige rohkem energiat ja jõudu ning sunnib toppama jääma valu ennetamine, sellesse mineku vastu võitlemine. Hirm valu suuruse ees on nii suur, et keha on pinges. Tegin kõik selleks, et mitte mingil juhul ei puudutaks ei keegi teine ega mina ise seda valulätet ja hoiaks sellest eemale. Läbi selle hoidsin oma elust eemale väga paljut - seda mis soovis tulla ja ka inimesi. Kõige enam hoidsin endast eemale ise-ennast.

Kutsun Sind pehmelt ja julgelt sukelduma oma valu sisse. See tundub alguses võimatult suur ja hirmutav. Aga seal sees olles, sellest läbi käies avastad Sa midagi väga imelist ja nauditavat - oma tõelise enda.

Julget eneseväestamist!

Meeli.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Sisemine tühjus

18. August 2016


Mitmed kliendid on tulnud energeetilisele seansile murega, et nad käisid mõnes töötoas või tervendaja juures ja küsivad kas viimane võttis temalt midagi, mis kuulus talle.

Olen seda küsimust ja hirmu vaadelnud ning tuletanud meelde aegasid kus kartsin ka mina, et annan endast kellelegi midagi olulist ära ja jään selle võrra tühjemaks.

Minu tänase teadmise ja kogemise juures saan öelda, et ainukene kes saab minult midagi ära võtta või ära anda olen mina ise.

Millest tuleb hirm? Ma ei usalda ise-ennast. Ma ei tea, ei tunne ja ei usalda oma väge mis minu sees on. Kui ma ei usalda ise-ennast ja oma väge, ei usalda ma teisi ega teiste väge. Mida rohkem ma tunnen ise-ennast, juhin ise-ennast, seda vähem keskendun teistele ja rohkem ise-endale ning hirm asendub teadlikkusega.

Me jagame ise ennast kogu aeg. Kes rohkem, kes vähem. Kes teadlikult, kes teadmatult. Ühe teooria kohaselt kipume me laiali jaotama oma hingeosakesi inimeste, kohtade juurde ja seda täiesti oma tavapärases rutiinses elus, puhkusereisil käies, midagi ilusat või midagi keerulist kogedes kellegi või millegiga seonduvalt. Mida rohkem me laiali oleme, seda vähem energiat ja rohkem tühjust meie sees on.

Hea uudis on, et kui ma olen andnud end tühjaks või ära andnud enda jaoks midagi olulist, tähendab, et minus on ka vägi endale anda selleks, et end täita ja tuua tagasi see, mis on minu jaoks oluline.

Jah, on oluline märgata kuhu Sa end jagad. Kus on Sinu mõtted ja Sinu energia. On oluline kuulata oma keha, intuitsiooni, seda kuulata ja seda austada.

Teadlikku eneseavastamist!

Meeli.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Illusioon

9. August 2016


Oled Sa märganud kuidas vahest Sind tõmbab kas mingi inimese või tegevuse poole nii meeletult tugevalt, et justkui kaob kontroll enda tahte üle või nö sõidab katus ära? Samas kui oled selle inimesega või teed seda tegevust, siis tegelikult see ei paku Sulle täies mahus seda mida vajad. Samas justkui pakub midagigi. Hirm on suur, et kui rohkem ei tee seda tegevust või ei kohtu selle inimesega, siis jäävad tühjad pihud. Pole enam midagi. Pole isegi mitte natukestki mida vajad ja soovid.

Avastasin, et jään kinni tegevustesse ja inimestesse mis mind tegelikult toidavad vaid näiliselt. Tegelikkuses loovad need vaid illusiooni, et ma saan seda mida ma vajan. Taipasin, et selle ära tundmine, mis ei ole minu jaoks, tuleb läbi märkamise kus ma millestki/kellestki kinni hoian ja ei ole valmis lahti laskma. Äratundmine, et kui minus tõusetub tugev tõmme millegi või kellegi suunas, mis tundub suts üle võlli, siis on see justkui sõltuvus. Sõltuvus ajutisest tundest, et kõik on okei, mul on see mida vajan. Sõltuvus ajutisest tundest... illusioonist. Huvitav, et keeruline on lahti lasta sellest mis tegelikult ei toimi, mis tekitab vaid illusiooni. Samas on nii lihtne lahti lasta sellest mis toimib, mis toidab, toetab ja on olemas kõige loomulikumal ja rikastavamal moel. Seda ei ole vaja kinni hoida. Selle külge ei ole vaja klammerduda. Selle sees olles tundub kõik loomulik, olemas, pingutuseta ja fookus on enesel, mitte tegevusel ega asjal ega inimesel.

Kuidas Sinuga lood on? Millest Sina kinni hoiad? Kas see tegelikult toidab Sind sellisel moel nagu Sa vajad ja väärid? Kas see toetab Sind Sinu teekonnal?

Ilusat eneseavastamist!

Meeli.



Viita sellele postitusele

Minu keha lugu

30. July 2016


Ma ei suuda kaalust alla võtta. Käin trennis, nüüd uue hooga uues trennis kuu aega - otsustasin lihased kasutusse panna postitantsu treeningus. Seal märkasin selgesti, et minul tärkab kaalulangusega paanika. Niipea kui märkan, et kehakaal langeb, lähen koju ja hakkan suuremas koguses toitu sööma. Täiesti müstika. Kui natukene süübisin ja ka mängisin selle mõttega, et mis siis kui näiteks minu jalad oleksid poole peenemad, tabas mind taaskord hetkega paanika. Imelik, eks ja täiesti ebaloogiline, peaksin olema õnnelik kaalulanguse üle.

Kus kohast see hirm tuleb?

Minu vanaema oli eluaeg kurvikas, nii palju kui ma teda mäletan. Ühel hetkel hakkas tal ootamatult kaal langema. Tal avastati vähk ja ta läks siit ilmast paari kuuga. Ta kahanes ja hääbus minu silme all. Nüüd on kord minu ema käes, ta on kaotanud järsult pea topelt oma kehakaalust, olles samuti olnud läbi elu ümar ja kurvikas. No mis Sa arvad, mida ma kardan?

Ja nüüd siis mina. Tegin tihkelt trenni, söögiisu kahanes selle võrra ise-enesest, astusin kaalule ja päevaga oli kadunud 1 kilo. No mis Sa arvad mis nüüd minus tõusetus? Pesuehtne surmahirm. Ebaloogiline aga samas täiesti ehe ning ellujäämise mehhanismid käivitusid.

Psühholoogias öeldakse, et iga inimese hirmu taga on surmahirm, hirm, et ta ei jää ellu ühel või teisel põhjusel. Sinna vahepeale võib mahtuda näiteks hirm, et ta ei sulandu ühiskonda, mis omakorda käivitab ürgse instinkti mille kohaselt grupist väljaheidetu ei jää ellu.

Inimmeel on müstiline. See, kuidas me alateadvuses teeme otsuseid, mille baasilt sünnivad meis uskumused. Uskumused, mis omakorda saadavad meid meie valikute juures. Igal ühel on oma lugu, oma põhjus miks kehakaalust kinni hoida. Põhjus võib olla füsioloogiline, kuid võib olla ka puhtalt emotsionaalne ja mõttemustrite ning uskumuste tulem. Mõnusat enesesse vaatlemist!

Meeli.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Teraapiline telefonikõne

16. July 2016


Täna toimus teraapiline telefonikõne uskumuste teemal. Liikusime järjest sügavamale ja sügavamale alateadvusesse kuniks ühel hetkel Klient teatas, et tal tuli meeletu väsimus peale, ta ei jaksa sõnakestki öelda ja tal on vaja kohe praegu magada.

Meie keha ja alateadvus on väga huvitavad. Baasuskumused on uskumused, mis on meid kandnud lapsepõlvest saadik. Need on need uskumused, mille baasil oleme oma elu üles ehitanud - kes me oleme inimesena, milline on meie käitumismuster ja ka see kuidas suhtume ise-endasse, milliseid valikuid teeme.
Sügavaimate baasuskumuste ees on justkui väravavaht, kes uinutab niipea kui neile lähemale jõuda. Ta on seal põhjusega ja ta väärib lugupidamist ning austust.

Liikusime pehmelt ning austusväärselt edasi, väravavahist mööda ning jõudsime baasuskumuseni, mida Klient läbi elu endaga kaasas on kandnud.

Uskumused oleme loonud vastavalt elu kogemisele, järeldustele - nii teadlikele kui alateadlikele. Nad kannavad oma eesmärki ja on loodud parimate kavatsustega, meid toetamaks parimal moel. Mõnikord aga selgub, et toetav uskumus tegelikult enam ei toeta, ta on loodud selleks, et toime tulla, nö ellu jääda aga ta enam ei toeta soovitud rada ja valikuid. Üks võimalus siin edasi liikuda, on transformeerida iganenud uskumus toetavaks uskumuseks ning see kinnistada.

Mida saad Sina enda heaks ise teha?
Soovin Sinuga jagada järgmist:

* Proovi, kas Sa suudad veendunult ja kõva häälega öelda endale "minu vajadused on olulised"? Kas suudad seda öelda kellegile teisele? Kui jah, suurepärane! Kui ei, märka mis või kelle hääl Sind takistab.

* Kui oled märganud, et soovid magada ka päevasel ajal ja rohkem kui tavapäraselt, siis märka, millal muutud järsult väga uniseks. Märka, mis toimus just vahetult ennem uniseks muutumist. Tee märkmeid ja märka järgmist korda - millal muutud ootamatult uniseks ja rampväsinuks ning mis on toimunud just vahetult ennem seda. Siit võib ilmneda nii mõndagi olulist ja kasulikku Sinu heaks.

Pehmet eneseavastamist,

Meeli.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Emaks olemine

15. July 2016


Olin aastaid tagasi olukorras kus mul tundus iga päev, iga hetk, et nüüd-nüüd lähen emana täitsa katki, jaks saab otsa. Olukorras kus ma olin, ma ei teadnud enam mida ma tegema pean, kuidas on õige ja kuidas lõpetada kõik see mis ei toimi. Kuidas terveks ja terve mõistuse juurde jääda keerulisel ajal. Kaotasin ise-enda, murdusin välise surve ja hinnangute ning hukkamõistu all. Kaotasin enda, misläbi kaotasin ka kontakti oma lastega. See kõik ajendas mind psühholoogiat õppima minema. Tahtsin õppida kuidas olla ja elada teisiti, kuidas tervena välja tulla keerulisest perioodist. Tänaseks olen lõpetanud transpersonaalse psühholoogia ja hüpnoteraapia erakooli. Mul on kolm vahvat poega, keda näen ja mõistan rohkem kui varem. Puberteediiga kahega neist on läbi käidud.

Sel keerulisel ajal tundsin puudust toest, ärakuulamisest ja teadmisest, et kõik mis mul on vaja teha, on kuulata ise-ennast ja sellele teadmisele ning tarkusele järgneda. Mis lõhub enim, on luba välisel, vahest ka lähedaste inimeste hirmudel ja hinnangutel sekkuda. Samas võib ka väline olla väga toetav. Mind toetas terapeut, kes esimest korda ütles mulle, et ükskõik mis, Sina kaitsed ja seisad oma laste eest. Ükskõik mida teised räägivad. Kõige hukkamõistu, ravimite soovituste ja sildistamiste juures see hääl toetas seda mida ise tundsin sügaval sisimas ja teadsin aga olin alla surunud, mille vastu ühel hetkel olin usalduse kaotanud. Sellest ajast muutus minu retk ja rännak minu poegadega. Toetajaid oli veelgi, kes olid väga olulised.

Täna, kui on soov vastu võtta, kutsun kokku naiste väeringi emaks olemise teemal naistele, kes on emad, kes on hullumas ühe või teise teema pärast. Kutsun Sind, ema, jagama, olema, vahest ka lihtsalt olema selline nagu Sa oled, lihtsalt olema enda heaks ja enda jaoks.

Naiste väering "Emaks olemine" on ring naistele kes on emad ja kes puutuvad kokku teemadega, millega puudub oskus toime tulla. Olgu need hetked, korduvad olukorrad või järjepidev keeruline aeg, kus nö katus läheb sõitma ja lihtsalt ei oska olukorraga toime tulla.

Kui tunned, et Sinus on kutse emade väeringis osalemiseks oma murede või oma teadmistega, palun anna endast märku kas e-kirja: interpretml@gmail.com või telefoni teel 530 25984.

Sa ei ole üksi.

Meeli.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Naise vägi

5. July 2016


Tänapäeva naine on paljuski unustanud kes ta on. Mehe ja naise algupärase rolli vahetumine, võrdõiguslikkus, töö rabamine, suur vastutus nii pere sees kui tööl on muutnud naise rolli oluliselt. Kiires tempos kaob naisel kontakt ise-endaga. Sellega kes ta tegelikult on.
See on minu arvamus, minu isiklik kogemus ja ka see mida näen naistega tööd tehes.

Käesoleva aasta jaanuarikuus muutsin oma tavapärast karjäärile keskendumise suunda kodu ja ise-enda poole radikaalselt. Läbi selle otsuse on järjest tugevamalt avaldunud mulle endale minu, kui naise vägi. Läbi aegade on see nii olnud – kui on mul olnud aega enda jaoks ja rahulik elutempo, kus kuulan end ja teisi ja järgnen ise-endale, mitte teistele, tärkab minu sees miskit ürgset, väekat ja austust väärt. Minu vägi. Näen, kuidas see kiirema tempo juures kipub kahanema ja samas ennast kuulates ning enda sisetundele järgnedes ta kasvab jõudsalt.

Eriline vägi, mida naised ise vahest ei adugi kohe, on siis kui naised on üheskoos ringis. Kas tantsimas, laulmas, arutlemas või toetamas teineteist. See on midagi ürgset ja väga võimast. Naise sees on sügav tarkus ja teadmine ja kui naisi on koos mitu, muutub see tarkus ja kogemine võimsamaks. Usun, et sellel kooskäimisel on sügavam ja laiem mõju kui vaid hetk naisel enda heaks olemisel.

Möödunud aastal jooksid minu silme eest läbi pildid kus naised istuvad üheskoos lõkke ääres. Teadsin, et see on oluline ellu kutsuda. Jaanuaris alustasin lähedase naise toel naiste väeringiga. Linna tingimustes asendab lõket küünalde valik ja väljasõitudel ehe lõke looduses. Need on kohtumised nagu üks osalejatest ütles, mis on tema salajane päris tema enda koht kus olla ja kus käia. Nii ka minule. Iga väering on eriline, ette planeeritud aga samas ettearvamatu. Nii nagu naine isegi. Väering on toetanud erinevate naiste unistuste teemaliste õhtute läbiviimist ning ka koolituste. Kohtumisi on toimunud nii kire, seksuaalenergia kui ka jumalannade teemal kui mainida vaid mõnda nendest.

Juulikuus viin iga 10 päeva tagant väeringe läbi juhitud teemal – kus laguneb naine koost, kus on tema murdepunktid kuniks enda ülesehitamiseni ja kontakti loomiseni. Läbi arutelude ja kehatöö õpime end vaatlema ja sügavamalt tundma.

Nii nagu Naisel, on ka väeringil oma rütm, oma sisu – ühtepidi organiseeritud kuid samas planeerimatu ning paindlik oma olemuselt. Igas Naises on võimas ja müstiline sõnulseletamatu vägi. Sinus samuti!

Foto autor: Meeli Laane

blogipilt

Viita sellele postitusele

Negatiivsus

30. June 2016


Olen lapsepõlvest saadik silmitsi seisnud negatiivsusega - füüsilise ja emotsionaalsega. Sealt kasvas soov ja vajadus lahustada negatiiv ja asendada see positiivsusega. See omakorda tõi kaasa vajaduse väljendada, et olen tegelikult väga hea ja ma ei vääri negatiivsust.

Täna, täisealisena, märkasin kuidas see sama lapsepõlve muster minuga kaasas käib. Nii kui märkan negatiivset, tekib mul vajadus see lahustada, tasakaalustada ja ma justkui jään kinni sellesse. Jään kinni tõestamisesse, et ma tegelikult ei vääri seda negatiivi. See on ring, suletud ring. Negatiivses ringis olemine, püüdlusega seda lahustada, sooviga sealt välja saada kuid samas selle sees istudes.

Viimane nädal olen kogenud enda sees negatiivsust, hinnangut, hukkamõistu, justkui märkasin igal pool vaid negatiivset. See oli üllatav kogemine. Reeglina ma mõistan inimesi, olen vahest mõistnud teisi rohkem kui ise-ennast. Nüüd aga äkki tekkisid hinnangud ja mittemõistmine. Imestunult vaatlesin ennast, mis mind käivitas, kuidas reageerisin. Nii kui tuli negatiivne kogemine väljastpoolt, vaatasin endasse, mis ma olin valesti teinud, kas ikka teen õiget ja head asja. Võtsin selle negatiivsuse enda vastutada ja kandsin seda endaga kaasas. Kuniks võtsin selle omaks.

Täna üks inimhing toetas minu rännakut, olles see kes ta on ja tehes seda mida ta teeb. Vaatlesin ennast, kogesin, olin negatiivsuse raskuses, kuniks järsult tabas mind tänutunne ja teadmine. Teadmine, et siin maailmas ongi mõlemat - nii negatiivset kui positiivset ja see on täiesti okei. Selle asemel, et seda lahustada ja tasakaalustada, jõudsin punktini kus seda aktsepteerida. Sellest tõusis sisimas sügav rahu ja tänutunne. Mul ei ole vaja midagi teha, mul ei ole vaja rabeleda, joosta selles suletud ringis. Ma aktsepteerin. Aktsepteerin erinevaid maailmavaateid, positiivsust ja negatiivsust. Rõõmutunne tärkas. Ja kergus.

Ma jõudsin selleni iga oma keharakuga! Kui varem oli teadmine, siis nüüd on ka kogemine. Minu tunne on minu tunne ja Sinu tunne on Sinu tunne. Minul on minu lugu ja Sinul on Sinu lugu. Ja see kõik on täiesti okei. Olen tänulik!

Sama on ka negatiivsete kogemistega elus. Ka neid on oluline aktsepteerida ja mitte kanda endaga aastaid, ennast kaotades. Nad vajavad vaid aktsepteerimist, andestamist. Andestamist nii endale kui ka elule. Alistumine elule.

Minu jaoks on väga oluline märgata igapäevases elus kus mina kaotan end - millistesse olukordadesse või reaktsioonidesse, oma hirmudesse, suhetesse. Olen seda kogemist viinud ka läbi töötubades naistega ja näinud kui oluline on mõistmine kus ma kaotsi lähen, selleks, et endale järjest lähemale jõuda kuniks toimub voolav liikumine.

Oled oodatud end kogema ja märkama 7ndal juunil kell 17:00 naiste väeringi töötuppa "Kus ma katki lähen? Kus kaotan end?".



Viita sellele postitusele

Valik

16. June 2016


Minu eluteele sattus aastaid tagasi inimene, kes ütles, et kõik siin elus on võimalik. Tõrjusin seda mõtet ja uskumust eemale. No kuidas saab kõik võimalik olla, kui pole raha, pole võimalusi. Sellest argumendist piisas, et mitte kaugemale vaadata.
Tema, seesama inimene, mitte vaid ei rääkinud aga ta ka näitas, et kõik on võimalik. Kogesin seda ise. Tasapisi hakkasin vastu võtma teadmist - kas on võimalik oma unistuste rada sammuda või mitte - see on minu valik. Ja ka minu tegu peab sellele järgnema. Tegelikult on väga palju minu valida. Minu valida on need inimesed, kes minu elus on, ka see kodu kus ma olen, see mida ma teen. Minu valik on olnud ja on edasi, kelle või mille ma vastu võtan, kellega ma suhtlen, kellega mitte, kas ma lepin vähesemaga või parimaga. Ka vanemad on minu valik - minu valida on kes ma nendega olen - mina ise või keegi teine. Kas olen enda järgi või nende järgi? Mul on valik!
Mina valin kas ma olen täna, siin ja praegu, mina ise ja järgnen oma sisetundele, soovidele, unistustele, tarkusele või ma olen keegi teine. Järgnen teiste soovidele, vajadustele, impulssidele.
Kui avastan, et järgnengi teistele ja adun, et ma enam ei taha nii. Siis on minu valik, minu valik olla kas samamoodi edasi või nüüdsest teisiti. Ma saan igal hetkel valida enda. See võib tunduda alguses hirmutav, kohutav, olla aus enda ja teiste vastu. Jällegi on see on minu valik, kas ma käin läbi oma hirmudest ja vaatan endale ausalt otsa või mitte. See on minu valik, millist elu soovin elada.

Olen mitmeid kordi kohtunud teraapiaruumis klientidega, kes on kaotanud ise-enda, et olla oma vanema meeleheaks, et kaitsta oma vanemat ja mitte talle haiget teha. Samas, olles ise oma ema-isa lapsena üdini katki, murdunud ja üksinda. Tunnen seal ennast väga selgelt ära. Need esimesed korrad, kui väljendasin oma emale seda mida tunnen tegelikkuses ning mida ma vajan, olid rasked. Väga rasked tulema ja nendega oli kaasas tohutult valu. Aga tead, kui Sa annad endale loa vihastada oma lähedase peale ja Sa võtad kokku kogu oma julguse ning väljendad seda mida Sa tunned ja mida Sa vajad, astud Sa läbi selle oluliselt lähemale ise-endale - kes Sa tegelikult oled - ja ka oma vanemale. Enda tõelise olemuse, oma tunnete ja vajaduse väljendamise läbi annad Sa võimaluse nii ise-endale kui ka oma lähedasele tervenemiseks. Vahest on vaja valudest ja hirmudest läbi käia, selleks, et terveneda. Iga hirmu ja valu taga kumab armastus, soov armastada ja soov olla armastatud.

Mis on Sinu valik täna? Oled Sina ise kogu oma eheduses või valid kellegiks teiseks olemise?

Foto: "Teeraja valik."
Foto autor: Meeli Laane

blogipilt

Viita sellele postitusele

Tühjus

12. June 2016


Tihtipeale kuulen ja kogen oma töös ja kohtumistel ütlusi: "Minu sees on tühjus." "Ma ei tea mida ma elult tahan." "Ma ei tea kes ma olen." "Ma ei tea mis mind rõõmsaks teeb." "Mu elul ei ole mõtet."

See on hirmutav koht kus olla. Tihtipeale on seda väga raske välja öelda. Tunnistada seda endale, veelgi raskem jagada seda kellegi teisega. Veelgi keerulisemaks muutub olukord siis, kui inimene põgeneb selle tunde eest - ruttab teisi päästma, teiste heaks elama ja olema ja lükkab enda kõrvale.

Kui Sa tunnistad endale, et Sa oled ummikus, Sinu elust on kadunud mõte, annad Sa endale võimaluse sellest tundest ja kogemisest läbi tulla. Sellisest punktist on reeglina keeruline ise läbi käia. See ei ole võimatu, absoluutselt mitte. Vahest lihtsalt on kerge end ära petta - kasvõi nendesamade tegevustega teiste heaks, kus ei jää aega endale otsa vaatamiseks või vastupidiselt - tuima näoga ekraani vaatamise sisse, leides endale põhjendusi ja vabandusi, miks seal olen ja see on hea.

Leia endale tugiisik. Kui Su tutvusringkonnas on keegi, kes on aus, ehe, otsekohene ja ka toetav ning oskab märgata ja peegeldada, võib juba sellest abi olla kui tema poole pöördud ja ta toetajaks palud. Alati meil aga ei ole selliseid tuttavaid. On inimesed kes tahavad toetada aga ei oska või siis lihtsalt need kes ei mõista, lihtsalt ei mõista kuna nad pole kunagi seda kogenud või pole julenud oma tühjusele otsa vaadata.

Kui oled selles tühjuses ja Sinu sooviks on sellest läbi käia, on Sinu üks valikuvõimalustest pöörduda minu teraapiatuppa nõustamisele, peegeldamisele, toetusele, enda avastamise rännakule. Enda pealt olen märganud, et vahest on lihtsam kukkuda ja lubada endal kildudeks puruneda kui on teada, et keegi on tugevam, keegi toetab, kellegi juuresolekul on seda turvaline teha. Läbi selle teadmise tuleb ka luba nutta, luba tühjusest ja tundetusest või hoopis sügavast kurbusest läbi käia.

Hoia end ja hoolitse enda eest.
Samm õnnelikuma elu suunas.

Meeli

Foto: Eriline unistus, mis on jäänud tühjaks, kõledaks ja hingetuks.
Foto autor: Meeli Laane

blogipilt

Viita sellele postitusele

Eksinud

5. June 2016


Lugesin oma märkmeid viimastest aastatest. Minu mälupilti on kulunud teadmine sellest perioodist, et miskit minu elus ei töötanud aga mis, seda täpselt ei mõistnud. Mäletan end järjepidevatel otsingutel, justkui teelt eksinu. See tunne ja teadmine oli tänaseni kehamälus. Jõuetuse tunne - takistused, asjad ei toimi, kehal halb, meelel halb aga ei leia valupunkti, mis vajutamist ja lahendamist vajas.

Täna kirjatükke lugedes sellest ajast, loen välja, et ma teadsin väga täpselt mida ma siis tahtsin ja mida ma ei tahtnud. Olen selle kõik sõnasõnalt üles kirjutanud ja väga selgelt ning ühemõtteliselt, ilma igasuguse kahtluseta. Teadsin täpselt mis olid minu prioriteedid siis. Sulaselgelt.

Ma teadsin seda kõike aga ei aktsepteerinud seda. Ma ei lubanud endale seda mida tundsin ja vajasin ja tundsin, et on parim. Surusin selle eneses alla ja astusin radapidi mida ma ei olnud valmis ega tegelikult ka tahtnud astuda. Seda hakkasid peegeldama mulle minu lapsed. Näiliselt oli minuga ju kõik tipp-topp ja igavesti uhke ning prestiižikas elu, sisemuses aga käis konflikt päevast-päeva ja enesele vastu astumine. Ma olin veendunud, et ma ei saa nii nagu sisimas soovin ja tean, et on õige. Olin veendunud, et pean valima teise raja ja olema keegi teine kui südamest soovisin olla. Pisarad, ahastus, mis lõppesid passiivsusega.

Käisin seda rada kuniks põlesin läbi. Kuniks enam ei jaksanud. Kuniks tuli surmahirm - keha oli juba nii läbi sellest kogemisest ja vastuseisust.
Lõpetasin sel teerajal käimise ja valisin enda raja.
Kui paljud aga jätkavad sel rajal, mis ei ole tegelikult nende nägu vaid kellegi teise nägu? Kui paljud julgevad astuda pealtnäha hulljulget sammu enda ja tegelikult ka oma pere heaolu suunas (kuigi alguses nii ei paista, kui rahast rääkida). See kõik on omamoodi lõks, ring mida mööda käia - selleks, et elada, on vaja raha. Selleks, et saada raha, on vaja tööd. Kui on töö, hoia sellest kinni, eriti kui see on ühiskonna poolt väärtustatud töökoht. Ja nii see käib ringiratast. Minu vajadused ei ole olulised.

Tegelikult me teame mis on meile parim ja mis on meie teerada. Me lihtsalt kipume andma sellele hinnanguid, seda hukka mõistma või arvama, et see ei ole parim valik. Olgu see siis ühiskonna mõistes või tuleb hoopis lapsepõlve kodust see arusaam.

Sa tead mis on Sinu rada, ka siis kui Sa arvad, et oled eksinud ja ei tea. Tegelikult Sa tead mis on Sinu jaoks parim valik või samm.
Lükka kõrvale hinnangud, mõte, et see on ebareaalne ja võimatu. Anna ise-endale võimalus!

Foto autor: Meeli Laane

blogipilt

Viita sellele postitusele

Motivatsioon

3. June 2016


Mis on Sinu motivatsiooniks?

Kui Sa vaatad enda sisse hetkel mil Sa ei taha midagi teha ja tunned, et Sa oled väsinud kõigest, Sul puudub motivatsioon, oled kurnatud, mida Sa siis teed endaga?
Mida Sa sel hetkel endale lubad?
Teed vägisi seda mida on vaja teha? Kohusetundest? Võib-olla ka hirmust?
Või viskad teleka ette pikali ja vaatad tuima näoga ükskõik mida ekraanilt? Või klikid tuimalt laike facebookis?

Kuidas Sa ennast kohtled kui oled maas ja Sul lihtsalt ei ole energiat ja jaksu selle tegemiseks mis vajab tegemist? Kui motivatsioon tegutseda on null.

Vaatlesin eneses seda kohta. Nädala algus oli tegus ja ma ei jätnud endale olemise aega, peegeldamise ja mängu aega. Asjad ja tegemised, mis vajasid tegemist, kohtumised, mis vajasid keskendumist ja panustamist. Jäin ise kõrvale. Jätsin enda vajadused kõrvale ja väline oli olulisem. Seda ikka aeg-ajalt tuleb ette, seda on võimalik teatud määral ennetada aga vahest lihtsalt on toimekamad ajad.

Mis oli selle tulem?

Jäin haigeks - palavik, peavalu, üks kehapool oli valus. Olin valuga kuniks oli vaja kodus asjalik olla, perele olla ja siis võtsin valuvaigisteid. Need ei aidanud. Õhtuks ajasin end jalgele ja tegin ära selle mida oli vaja kodus teha. Tegelikult oli ju päris tore - näitasin pisipojale kuidas ära puhastada lauda, mille peal ta oli akvarellidega värvinud (terve laud oli värvine, muudest kohtadest ma parem ei räägi). Ta nühkis lauda ja ise kilkas, et kui lahe töö see on. Itsitasin ja läksin vannituppa värvikirevat kraanikaussi ja selle ümbrust pesema.

Täna, päev hiljem, tabas mind aga täielik motivatsiooni puudus. Valu ei ole, füüsilist takistust ei ole. Tänane päev on minule, vaid minule. Ainukene mida ma tahtsin, oli vaid pikali olla ja lihtsalt olla passiivselt. Kuna tegemist on palju ja tähtaegadega, hakkasin katsetama motivatsiooni allikaid. Sõbrants premeerib end tordiga kui on midagi vaja teha mida ei taha. Viisin lapse lasteaeda ja läksin poodi. Võtsin shokolaadi. Ise vahepeal mängides mõttega, et ma ikka võtan väga raskelt seda elu. Elu on ju mäng, millest läbi minna kergusega. Miks on vaja võtta kõike seda kui raske seljakotina mida seljas kanda. Vahepeal justkui nagu õnnestus läbi kerguse liikuda ja väga ise-ennast kuulates aga kalduvus on tugev minna vanasse mustrisse.

Liikumine läbi kerguse, mängulisuse ja armastuse ehk austuse ja lugupidamise enda ja ümbritseva vastu. See kõnetab.

Shokolaadiga meelitasin end arvuti taha, et hakata kirjutama seda mida on vaja kirjutada. Kirjutamise käigus tabasin end taas samalt mõttelt, mis ikka kipub ununema - minu motivatsiooniks on ju looming! Kui mul on võimalik midagi luua, see tunne on vägev! Energiatase tõuseb, kõik muutubki kergeks ja õhuliseks. Liikumine, olemine! Jumaldan seda hetke ja olemist loomises, loomingus! See ongi minu motivatsioon! Sealt edasi on väga lihtne teha ka neid asju mida on vaja teha. Tegelikult polegi vaja shokolaadi! On vaja vaid luua ja olla loomingus!

Mis on Sinu tegelik, sisemine motivatsioon?

Muuseas, üks minu lemmik töötubasid, mida läbi viin on loominguga ja mängulisusega seotud. Anna endast märku, kui soovid osaleda!

Foto: Minu üheks motivatsiooniks ja hobiks on fotograafia

blogipilt

Viita sellele postitusele

Intuitiivteraapia

30. May 2016


Minu jaoks on intuitiivteraapia sessioon kohtumine, millel näiliselt puudub struktuur ja loogika, kuid läbi mille jõuab Kliendi valupunktini - teemani mis vajab tähelepanu ja tervendamist. Selleks ei piisa vaid erinevate meetodite tundmisest ja nende meisterlikust käsitlemisest. Selleks on vaja oskust kuulata, märgata ja usaldada. Usaldada ennast, Klienti, mis infot Klient eneses ja enda ümber kannab. Usaldada ühendust.

Vaid mõistusega töötades saab tööd tehagi vaid mõistusega, unustades keha, Sisemise Tarkuse ja ühenduse ise-endaga.
Kui oleme vaid mõistuses, saame me aru mis meil elus toimub, tugeva analüüsi tulemusena saame ka aru miks seal oleme ja kuidas võiks või peaks edasi liikuma. Samas on see koht kuhu takerdume ja kuskohast edasi on keerukas ja pika-ajaline protsess edasi liikuda.

Kui keskenduda vaid kehale, tõlgendamata meelele seda mis toimub, kaasamata mõistust, siis justkui teeme ja oleme, saamata inimese keeli aru miks ja kus oleme ning miks me midagi teeme. See võib olla haavatav koht kus olla ja võib tunduda ebaturvaline. Siin mõistusega koostöö loob turvalise keskkonna ja tekib "ahhaaa efekt" - nüüd ma saan aru ja mul on kindlam olla ja edasi liikuda.

Kui keskenduda vaid Sisemisele Tarkusele, siis on meil teadmine kuhu suunas minna aga keha ja meelt kaasamata puuduvad meil tööriistad edasi liikumiseks.

Kõik kolm - mõistus, keha ja sisemise tarkuse allikas on vajalikud ning ennekõike on oluline nendevaheline koostöö.

Foto: Veekogu on pealtnäha kaootiline kuid siiski oma väga selge sisemise tarkuse ja väega, mis teeb koostööd oma erinevate osadega millest ta koosneb.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Uskumus

27. May 2016


Uskumust võib vaadelda kui väidet ja vahest ka tundub, et kui tõde, mida oled kuulnud või kogenud ja endale omaks võtnud. See väide võib kehtida sinu kohta isiklikult või üldisemalt elu kohta, mida järgid kas teadlikult või alateadlikult oma elus, valikuid tehes.

Näiteks ühel päeval küsis minu käest üks 6-aastane poiss imestunult, miks ma ei taha kannatada, kas ma ei taha siis kaua elada?

Mis uskumust kannab see iidne ütlus "Kes kannatab, see kaua elab"? Mis sõnumit see edasi annab? Millised valikud tulenevad sellest "tõest" lähtuvalt?

Isiklikumas plaanis on võib-olla olnud elus olukordi kus on sind aidanud teadmine: "Olen võitleja!". "Tulen elus igast olukorrast välja ja jään ellu!" Jah, see toetab mingitest eluetappidest läbi käimist. Samas küsin, mida teeb see teadmine siis kui ei ole vaja võidelda? Kui sinu uskumus on, et oled võitleja, kas võitled ka siis kui selleks vajadus puudub?

Mis on Sinu uskumused, mida endas kannad? Kas need toetavad Sind Sinu teel või hoopis piiravad?

Foto: "Mitme kihi alt paistab valgus?"

blogipilt

Viita sellele postitusele

Hirm

5. May 2016


Oled Sa märganud, et Sa vahest tahad midagi väga-väga aga Sa tegelikult, kui ikka väga aus enda vastu olla, ei astu samme selle suunas, et seda saada millest unistad? Keerled justkui nagu kass ümber palava pudru, suu vesine aga sammu ei astu pudru jahutamiseks ning ampsamiseks?

Mina olen seda tantsu tantsinud, eriti siis kui on midagi, mida südamest väga soovin. Mulle endale tundus, et olen teinud kõik, et mu sügavaimad unistused täituksid aga tegelikult on see olnud meelepete. See on olnud tants ümber palava pudru, millele on järgnenud sügav pettumus ja frustratsioon, ahastus ja allaandmine. Pettunud olen tegelikult olnud selles, et ma ei ole saanud seda mida ma ei küsinud, mille saavutamiseks ma samme ei astunud. Passiivselt agressiivselt säravate silmadega istumine ja ootamine, et nüüd maailm hakkab minu unistusi realiseerima, ei toimi. On ise vaja samuti tegutseda. On vaja mõlemat - tasakaalu - usaldamise ja tegutsemise vahel. On vaja astuda konkreetseid samme hirmude ületamiseks.

Hakkasin teadlikult astuma samme enda unistuste täitmiseks. Tegelikke, reaalseid samme.

See on väga suur muutus väga mitme külje pealt. Ja see on hirmutav. Ma pean tulema teiste varjust välja. Ma olen nähtav. Ma olen avatud. Ma olen haavatav. Ma olen mina ise.

Oluliselt lihtsam on omaette vaikselt unistada ja loota, märkamatult, jäämata kellelegi jalgu, kogemata hukkamõistu. Kõigile sobib kui Sul ei lähe hästi. Sest siis on neil võimalus tunda, et neil läheb paremini, seega täitsa hästi.

Nüüd ongi valiku koht. Kas jätad vastutuse enda elu eest teistele: "Mul on vaja ellu meest/naist, kes mind õnnelikuks teeb ja realiseerib minu unistused. Mina seda niikuinii teha ei saa." "Mina olen õnnelik siis kui minu mees on õnnelik. Ma olen siis õnnelik kui mu lapsed on õnnelikud." Kuniks märkad ühel päeval kuidas Sa enam ei elagi enda elu, vaid elad kellegi teise elu, kellegi teise järgi. Kuidas Sinu unistused on kadunud ja muutunud kättesaamatuteks. Kui julged endale väga ausalt otsa vaadata, adud, et Sulle ei meeldi Sinu enda elu. Sa ei ole rahul sellega. Sellest sünnib pettumus, frustratsioon, kannatus, kibestumine. Sealt edasi sünnib viha igaühe vastu kes on teinud teisiti, kes on valinud oma unistuste elluviimise raja, kes riskib ja tegutseb selle nimel.

Tegutsemisega kaasneb veel üks hirm. Kui ma teen seda mida tõeliselt tahan teha, mida naudin ja millest unistanud olen ja mille osas tean, et olen väga hea, tuleb hirm kriitika ja allasurumise ees. Kas teadsid, et kui panna elusad vähid keevasse vette ja kui üks vähkidest hakkab potist välja ronima, tõmbab teine ta tagasi ja nad surevad kõik? Nii on ka elus. Kui keegi tuleb varjust välja ja teeb asju enda järgi, järgneb oma unistustele ja päriselt ka astub samme selle saavutamise suunas, siis on garanteeritud teatud grupp inimesi kes hakkavad teda igal võimalikul moel alla suruma ja tagasi tõmbama varju. Ja tead miks? Sellepärast, et väga paljud meie seast ei julge tulla varjust välja. Väga paljud ei julge elada elu nii nagu nad tahavad seda elada. Ei julge olla sellised nagu nad tegelikult sügaval sisimas tahavad olla.

Võib-olla oleks aeg? Võib-olla oleks aeg keskenduda endale ja enda elukvaliteedi muutmisele ja võtta vastutus enda elu eest. Mitte põgeneda selle eest ja otsida neid keda alla suruda ja maha tampida? Neid kelle peal välja elada oma frustratsiooni ja tegemata tegusid?

Soovin julgust ja oskust enda sisse vaatamiseks ning sammude tegemiseks oma unistuste täideviimisel. See ei ole alati lihtne aga see on midagi enamat kui leppimine vähesega. See on midagi enamat kui leppimine eluga kus Sa ei ole tegelikult Sina ise vaid Sinu maskide paraad.

Hirmuga seonduvatest muutustest käime läbi 16. mail toimuval Naiste Väeringis, mille kohta leiad lähemat infot siit: https://www.facebook.com/events/514186728776609/

blogipilt

Viita sellele postitusele

Rääkides hakkab kergem

20. April 2016

Jagan Emade Väeringi eestvedaja Epu kirjutist emaks olemisest, sünnitusest ja mida toob endaga kaasa väikese ime sünd. Artikli lõpust leiad minu vaatenurga kuidas tulla toime keerulisemate tunnetega. Mõnusat lugemist!

Autor: Epp Sussen

Järjest rohkem julgevad naised rääkida oma lugu, seal hulgas ka oma sünnituse ja uue olukorraga hakkama saamise lugu. Eks ikka on nii, et äärmuslikud juhtumid leiavad rohkem kajastust ning neile proovitakse ka leida lahendusi. Enamik lugusid ja kogemusi on aga ju kuskil keskel. Sünnitus ja lapse saamine ei olnud täiusliku rõõmu kogemus, ei olnud see ka nii traagiline, et teistel oleks vaja kaasa tunda, aga ometi lõi see kõik üle pea kokku ja elu sassi. Kui mul ei ole kõik nii halvasti, mis sest, et kõik ei ole justkui ka päris hästi, siis kas mu lugu on üldse väärt rääkimist? Jah, on! Ja selleks, et sulle julgust anda, panen siin kirja mõned oma kogemused ja mõtted.

Meie peres oli laps igati oodatud. Ta on meie esimene. Rasedus oli ilus aeg, ainult magasin rohkem kui tavaliselt. Ikka uuriti, et kuidas ma plaanin sünnitada: kas tahan vette sünnitada, kas plaanin kasutada epiduraali, kas võtan oma ämmaemanda jne. Minu vastus oli: “Nii tark olen ma nüüdseks küll, et ma võin ju oma peas plaane teha, aga juhtub ikka see, millest isegi mõelda ei oska.“ Ja nii läkski. Mõtlesin oma peas kõikidele võimalustele, ainult mitte sellele, et üks tavaline igakuine visiit ämmaemanda juurde lõppeb haiglasse sisse võtmisega ja teatega, et lahkute siit nüüd ainult siis, kui olete sünnitanud. Mul pidi olema veel kuu aega aega! Tegemist oli preeklampsiaga ning mu vererõhk tõusis pöörasel kiirusel. See oli nii ootamatu, et tol hetkel kukkus mu maailm korraks kokku. Pidin hakkama saama kõiksugu erinevate mõtetega igast eluvaldkonnast: kas lapsega on kõik korras, kas minuga on kõik korras; kui ma nüüd surema hakkan, siis ma ikka tahaks oma lapsega kasvõi korra kohtuda, mul ei ole ju hambaharja ja puhast pesu kaasas, ma sõin viimati kell kaks ja nüüd on õhtu ja haiglas ju enam süüa ei anta, mis nüüd saab. Kõige selle juures oli mul meeletu vajadus nutta. Mitte vaikselt patja nuuksuda, vaid nutta kõva häälega. Aga ei lubatud. Ma nutsin, ei suutnud pisaraid peatada, aga arstid rääkisid, et ei tohi nutta, sest vererõhk tõuseb sellest veelgi. Öeldi, et pean rahunema. Aga kuidas? Minu viis rahunemiseks on üks peatäis nutta ja siis ennast uuesti kokku võtta. Aga kui ma ei tohi nutta, siis mis ma tegema pean? Veidike rahuneda suutsin siis, kui mu elukaaslane tuli ja mind pikalt kallistas. Kui nüüd mõtlema jään, siis see nutt on vist siiani nutmata. Ootan, millal saabub see hetk, mil pisarad tulla otsustavad. Tõenäoliselt ikka ja taas olukorras, kus seda oodatagi ei oska.

Mis puutub sünnitusse endasse, siis nüüd juba naeran, et küsige mille kohta aga tahate, sest mul õnnestus kuidagi läbi teha kõik, v.a see osa, kus ise lapse sünnitad. Sünnitus kutsuti esile, aga noormees otsustas võtta kogu võimaliku kõhus olemise aja, mis talle võimaldati. 23 tundi sünnitustoas andsid võimaluse proovida dušši all olemist (vanni ei saanud minna, sest küljes olid igasugused erinevad juhtmed ja andurid), naerugaasi ja epiduraali ning kõik lõppes siiski erakorralise keisrilõikega. Kui mulle esimest korda last näidati, siis ausalt, ma olin juba nii väsinud, et mul ei olnud mitte ühtegi emotsiooni. Palusin, et ta kohe isa juurde viidaks. Kogu mu jõud läks sellele, et ärkvel püsida kuniks kõht kokku õmmeldakse. Tunne oli selline, et kui nüüd magama jään, siis enam tagasi ei tule. Kartsin ka seda, et võib-olla kui nüüd uuesti oma last näen, siis panen talle pahaks, et ta nii keeruliselt otsustas siia ilma tulla. Kui aga lõpuks oma päkapikuga taas kohtusin (ta kaalus vaid 2,3 kg), ei olnud negatiivsetest emotsioonidest jälgegi. Ma ei jaksanud küll kohe ka hoolitsev ema olla, aga selle esimese öö olin ma veel vaatamata kõigele ärkvel, et seda uut ilmakodanikku korralikult uudistada ja mõelda, et mis siis nüüd edasi.

Kuna laps oli sündinud väiksena ning jäi vaid napilt ajalise sünnituse raamidesse, siis hoiti meid haiglas pikemalt. Juba haiglas, ja sealt edasi ka järgnevatel nädalatel kodus, hämmastas mind ennastki aga mu viha lapse isa vastu. Selle tunde taga ei olnud kübetki ratsionaalsust ega konkreetset põhjust, aga ometi oli ta olemas. Peamiselt tundsin viha siis, kui palusin tal teha midagi seoses lapsega ehk palusin tal ennast aidata. Ta tegi tegelikult kõik õigesti, ta oli olemas, ta aitas, ja ometi tundus iga ta liigutus mulle vale ja ajas kurjaks, et kuidas ta ometi aru ei saa, mida vaja teha on. Suuremalt ajalt suutsin ennast tagasi hoida, sest see on ju ka tema esimene laps ja ma sain aru küll, et peame mõlemad uue olukorraga kohanema ja õppima palju uusi asju. Aga see arusaamatu viha- emotsioon oli ikkagi seal ja ma ei ole kindel, et see ka praeguseks lõplikult lahtunud on, kuigi poiss hakkab juba 6-kuuseks saama ning lapsevanemaks olemise rõõmud ja mured on juba tuttavamad kui varem. Ma ei tea, mis oleks olnud lahendus, aga kui kellelgi veel on olnud sarnane kogemus, siis tea, et sa ei ole üksi.

Eks neid üllatuslikke emotsioone ja momente on veelgi olnud, aga lõpetuseks jagaksin oma kimbatust, et ma ei osanud kuidagi alguses oma lapsega rääkida. Kuniks olime haiglas ja ka perena koos kodus, oli kõik OK, aga siis tulid esimesed päevad kahekesi. Ma tean, et pean lapsega rääkima – häälega rääkima, mitte lihtsalt mõtteis temaga dialoogi astuma. Tal on ju ometi vaja minu häält kuulda. Aga millest või kuidas ma temaga räägin, kui sealt ei tule esialgu ühtegi emotsiooni või reaktsiooni vastu? Meie peres loetakse palju raamatuid ning nii võtsingi riiulist esimese ettejuhtunud lasteraamatu ning hakkasin sealt lapse söötmise ajal talle ette lugema ja siis peale lugemist oli juba lihtsam vestlust jätkata.

Kui su pea on niigi koormatud erinevate küsimustega, mähkmete, söögiaegade, vaktsiinide ja muude teemadega ning lisaks veel lapse gaasivalud ja magamata ööd, siis võib tagantjärgi täitsa tühine või isegi absurdne mure sel hetkel tunduda absoluutselt ületamatuna ning jätta ikkagi hinge sügava jälje. Millest mina puudust tundsin, oli võimalus oma mõtteid jagada teiste naistega, kes on ka ise hiljuti emaks saanud. Ma käisin ka psühholoogi juures, et pead selgemaks saada. Sellest oli kindlasti abi, aga tema oli emaks saanud rohkem kui 20 aastat tagasi, seega isegi kui ta teab omast kogemusest, mida tähendab lapse saamine, ei ole ta enam selles energias sees aga mina tahtsin rääkida nendega, kelle kogemused on olnud nüüd ja äsja ning emotsioonid vahetud. Sellest soovist inspireerituna on toimumas ka emadele suunatud väering.



Vaatenurk: transpersonaalne nõustaja Meeli Laane

Psühholoogilise nõustajana on mind koolitatud esmalt tunnetama, mis toimub kliendi sees, end tema kingadesse panema ja teda südamega kuulama. Seda selleks, et klienti tajuda ja temaga n-ö ühele lainele minna. Üks suur osa tervenemisest on tunne ja teadmine, et sind mõistetakse.

Värske ema „kingadesse astudes“ tekib minus tunne, et minus on kuhjunud midagi suurt, mille üle mul enam kontrolli ei ole ja see hirmutab mind. Ma olen end tagasi hoidnud hirmu pärast, et tunde väljendamise tulemusena võib viga saada minu laps või mina ise. See on väga, väga suur hirm. Ausalt öeldes ma ei julgeks enam üldse oma nutu- või vihahoogusid väljendada, kuna see hirm on minu kehas veel sees. Ükskõik kui palju ma seda ka mõistusega ei prooviks võtta, kasvab see hirm minu sees ja ma tunnen, kuidas see muutub suuremaks, kontrollimatuks, plahvatusohtlikuks. Ma ei saa lõpuni kogeda seda, mida kogeb teine inimene. Saan kasutada oma tunnetust dialoogi tekitamiseks, andes kliendile võimaluse näha sündmust kõrvaltvaatajana, mille tulemusena saabub selgus ja lahendus.

Kui on toimunud aktsepteerimine, kaob tõestamise vajadus ehk võitlus iseendas ja tõuseb vastuvõtlikkus muutusele. Nüüd on vaja toetust kehale ja meelele raskest tundest vabanemiseks ja kogetu ümberkirjutamiseks. On vaja teadmist ja ka keha kaudu selle kogemist, et tunnete väljendamine on turvaline ja kellelgi ei ole ohtu selle pärast surra. Rääkimine on üks olulisi viise oma meele vabastamiseks. Kui elukaaslase, lähedasega on seda keeruline teha – see hirm on tegelikult väga tõsine ja suur hirm – on üks võimalustest vestelda oma sõbrannade ringis sel teemal. Vahest on ka oluliselt lihtsam teha seda võõraste naiste ringis, kellega igapäevases elus kokku ei puutu. Kehal on mälu ja ta vajab kogemist, et vabastada – ümber kirjutada - kogemus, mis tekitab pingeid, negatiivseid tundeid. Keha soov on nendest tunnetest vabaneda, kuna need mürgitavad keha. Üks võimalus selleks on loominguline tegevus – joonistamine (kritseldamine), meisterdamine, laulmine, tantsimine, ka looduses jalutamine. Mis toimib kõige paremini, on individuaalne. Ei ole rusikareeglit, et vot see lahendus töötab kõigiga. Me kõik oleme erilised ja indiviidid, me kõik vajame individuaalset lähenemist. Soovitan soojalt, et kui on tunda, et tunne käib üle jõu ja ei oska sellega midagi pihta hakata, leia inimene, kes oskab sind toetada sel perioodil. Inimene kas tutvusringkonnast või ka psühholoogiline nõustaja. Armasta iseend ja astu samm enda toetuse suunas. Enda eest hoolitsemise abil (või: kaudu) hoolitsed sa kõige paremal moel oma lähedaste eest.

Kui soovid alustada naiste ringis, siis selleks on võimalus 24.aprillil kell 13.00 Pesakese ruumides, kus toimub Emade Väeringi kohtumine. Lähemat infot leiad SIIT.

Fotol Epp pisipoja Kasperiga.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Tänan, et Sa kohale tulid.

13. April 2016

Täna tunnen südames ja terves kehas tohutut tänutunnet. Seda väga mitmel põhjusel. Suur osa sellest on seotud naistega, kellega olen sel aastal lähemalt ja sügavuti kokku puutunud.

Lapsepõlve sõbranna toel alustasin Naiste Väeringide korraldamisega jaanuaris, peale palgatöölt lahkumist. Naiste Väeringe on tänaseks toimunud neli, sealhulgas ka esimene Väekoolitus. Tuleval nädalal leiavad aset järgmised kaks - üks neist naistele naise tumedamast poolest ja teine emadele suunatud väering. Olulisi teemasid jätkub.
Olulisim selle kõige juures on see, et meie, naised, tuleme kokku. Oleme koos, jagame, toetame ise-ennast ja seeläbi ka teisi. See vägi ja kogemine mis nendest õhtutest sünnib, see on midagi ülimalt tänuväärset. See tunne mis tekib ringis kõhuli pikutades, käsi lõuga toetamas ja elevusega teiste naistega jagades ja arutledes. See soe ja ühtehoidev tunne. Tunne millega õhtu lõppedes kodu poole suundun ja mis kannab mind veel pikalt peale kohtumist. Seal on tänutunnet endale, et liigun oma unistuste rajal, tänutunne naistele, kes kohale tulid ja jagasid. Sinna juurde sügavad ja ausad kogemised lähedastega, millest ise väga palju õpin. Tunnen, et justkui õpin uuesti elama, õpin kuidas elada elamisväärselt ja ehedalt.

Tead, see on müstiline, et olen täna siin kus ma olen. Teen seda mille peale mu hing rõkkab, mida ma tahan teha. Õpin iga päev. Ületan oma hirme pea, et iga päev. Nii väiksemaid kui suuremaid. Kuid kõige suurem hirm nendest on ´mina ise olemine´ ja selle näitamine teistele. Tundub nii lihtsana teha show´d ja näidata, et mul ei ole valu, ebakindlust, õrnust, haavatavust, tulen kõigega toime. Tundub lihtsana näidata, et ma olen tugev kui kalju ja ma vean kõik välja. Olen seda teinud suure osa oma elust ja näen, et see on vaid tühipaljas mask. Ja maskid on kerged, need kuluvad ja tegelikult lõpuks lagunevad. Aga see mis on maski all, see on kõikse vägevam. Kogu aususe ja eheduse ning haavatavuse ja õrnuse all on kõige tugevam tugevus.

Nelja kuu jooksul olen järjest näinud naisi, kes on astunud oma unistuste rajale. Rajale mis on üdini nende oma, mitte kellegi teise loodud ega juhitud. Näen kuidas nende naiste silmad, mis on ühel hetkel olnud nukrad ja kustunud, lähevad järjest enam särama. See on nii võimas kogemine! Ma nagu ise ärkaks ellu uuesti ja uuesti. Ihukarvad tõusevad elevusest ja rõõmust ja tänutundest püsti. Näen kuidas blokeeringud lahustuvad, loomingulisus tärkab, energia hakkab liikuma ja justkui teed avanevad ise-enesest.

Ma tänan, et Sa kohale tulid.

blogipilt

Viita sellele postitusele

Mis on Kirg?

9. April 2016

Täna öösel hoidis mind üleval küsimus "Mis on Kirg?". Tean mida tunnen ja kogen füüsiliselt ja emotsionaalselt, Kirena. Kuid mismoodi Kiretunnet sõnades kirjeldada? Kuidas seda tajuvad teised? Mida Kirest kirjutatakse?

Alustasin klassikast ja otsisin üles Vikipeedia tõlgenduse:
"Kirg (vana-kreeka keeles πάσχω - tähendab kannatust, piina) on termin, mida kasutatakse väga tugevate tunnete tähistamiseks mõne asja või inimese suhtes. Kirg on intensiivne emotsioon, vastupandamatu tunne, entusiasm või iha millegi järele. Rene Descartes'i käsitluses on kired hinge tajud, tundmused või emotsioonid, mis on seotud hinge endaga ning mis on põhjustatud, alal hoitud ja võimendatud teatud hinge liikumiste poolt. On olemas 6 algkirge, mis on lihtsad ja primitiivsed. Kõik teised on nende alaliigid või kombinatsioonid. Algkired on: uudishimu/üllatus, armastus, viha/vihkamine, iha, rõõm ja kurbus.
Benedictus (Baruch) Spinoza emotsioonide õpetus on mõjutanud psühholoogiat. Keha funktsiooniks on tekitada kirgi. Mõistuse funktsiooniks on luua idee keha poolt loodud kirgedest. Juhul kui need kaks toimuvad korraga, siis tekib emotsioon. Kirgede jaotus Spinoza järgi: himu, rõõm ja kurbus. Kõik ülejäänud emotsioonid on nende kolme kombinatsioonid"


Mind selles kirjelduses kõnetavad laused: "Kirg, kui hinge taju. Tunded kui algkired. Keha funktsiooniks on tekitada kirg ja mõistuse funktsiooniks on luua idee keha poolt loodud kirgedest."

Jätkasin otsinguid. Huvitav oli märgata kus mõneski sõnastikus ja artiklis on viidatud Kirele kui vihale ja suuresti räägitakse Kirest kui seksuaalsest ihast, mis on lühiajaline.
Jõudsin John Hagel III, majandusväljaannete autori ja Silicon Valley startup´ide asutaja blogini, kus ta sõnastab mis Kirg tema jaoks on. Ja seda lugedes läksid minu silmad särama - see on nii tuttav minule! Ta sõnastas selle mida tunnen ja kogen täna!

Toon siin välja mõned mõtteterad oma sõnadega, mis mind väga kõnetasid:
Kirg on paljude arvates tugev emotsioon, mis halvab ratsionaalse meele ning tuleb ja kaob kiirelt. Samas, John kirjutab oma blogis, et tema isiklik kogemus on, et Kirg on stabiilne, fokusseeritud ja hoiab Kires elava inimese fookuses. Kire järgnemisega küll kaasnevad ettearvamatused, oma mugavustsoonist väljatulemine, muudatustest läbi käimine ja pidev eneseareng, oma potentsiaalini jõudmine ja selle rakendamine. Kirg on püsivus. John kirjeldab "avastajat", kellel on silme ees siht aga ta ei tea kuidas sinna jõuda ja see ongi avastusretk tundmatusse. John täiendab ka ladinakeelset tõlget Kirele, mida otseselt Vikipeediast välja ei loe, lisades sinna sõna "vastupidavus" ja vaatleb seda lahti laskmise külje pealt. Me peame väga paljust vabanema, lahti laskma, selleks, et järgida oma Kirge. Frustratsioon takistuste ees ja kui ei saa nende tõttu edasi liikuda piisavalt kiiresti. Samas muutuvad takistused innustavateks väljakutseteks ning negatiivne ja halvav stress positiivseks väljakutseks lahenduste leidmiseks. Huvitaval kombel, kuigi on väärarvamusi, et Kirglik inimene on üksik hunt, tulevad teele inimesed, kes haakuvad Kirega, kes ise on inspiratsiooniks. Ühelt poolt on soov ja sisetunne, mis ütleb, et on vaja taolisi inimesi leida, et jõuda sihtpunkti. Teisalt need inimesed ise tulevad, koonduvad ümberringi. Kirg innustab ehedust. Läbi eheduse ja tõelise Mina näitamise on võimalik avastada ja areneda.

Brrrr, ma lähen täiesti põlema, heas mõttes, kui loen Johni blogipostitust. Olen viimastel aastatel olnud pigem stressis, rahulolematu, eksinud. Kuniks põlesin läbi töö juures. Ikka korralikult kärssasin läbi, kui aus olla. Ühel hetkel justkui oli mul valik, kas jätkan samal moel ja lõpetan tervise halvenemise tõttu haiglas või astun hulljulge ja irratsionaalse sammu ning lahkun töölt. Justkui ei olnudki valikut enam sel hetkel minu jaoks. Tulin. Tegin selle hullumeelse valiku. Astusin välja normaalselt tasustatud töökohast, prestiižest ametinimetusest, värskest ametiautost. Ajal mil majandusanalüütikud rääkisid majanduslangusest. Sellest otsusest alates tundub mulle, et ma alles praegu, 39 aastaselt õpin elama. Õpin kuidas elada. Mis on mulle hea, mis ei ole hea. Mille peale mul silmad säravad, kuidas tunnen ja liigun edasi siis kui teen sedasama asja mille peale silmad säravad ja mis toimub siis kui teen midagi mis mind ei köida. Ka tegevust, mis kaotab oma võlu ja sära, on võimalik taaselustada. Siin ei ole vaid mõtlemisoskuses küsimus aga minu jaoks pigem väljaselgitamine ja välja ütlemine mis muutust ma tahan, vajan, soovin selle tegevuse juures, et inspiratsioon naaseks ja tegutsemine toimuks voolavalt ja justkui iseeneslikult. Kires elamine või kirglikult elamine on elamine ja tegutsemina oma sisemise Kire rajal, mis on täis ootamatusi, enda mugavustsoonist väljatulemist, paindlikkust, endale otsa vaatamist ja ka väga rasketele asjadele otsa vaatamist. See kõik on minu jaoks elamine. Tasapisi tulen välja oma kestast, avanen endale ja seeläbi teistele. Sammhaaval liigun oma visioonide suunas, mis on mul silme ees olnud tükimat aega aga mida ma ei ole julenud realiseerida. Muuseas, Naiste Väering on üks nendest. Teine suurem samm minu jaoks isiklikult on rääkimine teemast, mis mind väga köidab - 11.04. toimuv Kireteemaline Väering. Need on esmased ülimalt olulised sammud, mis julgustavad mind järgmisi samme astuma. Ja inimesed, kes minu ümber justkui koondunud on, milline inspiratsioon! Neilt on palju õppida ja õpingi, saan meeletult inspiratsiooni nendest, kes nad on, millised, nende ehedus ja nende teod. Üks nendest on Kairi, kellega koos viime läbi Kire Väeringi Naistele.

Tänan. Tänan ise-ennast tehtud valikute eest ja sammude eest, mis on veel ees. Läbi enda tänamise jõuab tänutunne ka teisteni.

Loodan Sinuga kohtuda 11ndal aprillil!

Johni blogipostitust saat lähemalt lugeda Siit

blogipilt

Viita sellele postitusele