Kategooriad:

Emotsioonivaba elu

4. September 2018

Emotsioonid

Kui mulle kunagi öeldi, et valgustunul puuduvad emotsioonid, oli minu esimene reaktsioon, et mis mõttes, ma küll nii ei taha. Elu on igav ju emotsioonideta.

Istun siin Ecuadori mägede vahel ja jõudsin sisemise äratundmise juurde, et soovin elada emotsioonivaba elu. Mina, kes ma olen emotsionaalne olnud läbi elu, olen valmis vabaks laskma oma emotsioonid.

Näen siin olles kuidas emotsioonidega kaldun kõrvale oma teekonnast ja toimub seisak. Samas toimub ka sisemine areng. Õhkõrn piir on arengu ja seisaku vahel, kui sellega kaasneb emotsioon.

Emotsioon tuleb valupunktist ja valupunkte saab siinsest keskkonnast/maailmast küllaga ja mitmekihiliselt. Emotsioon võib olla nii ühendus kui ka haak, et ühendust saada ja ühenduses olla. Emotsioon võib olla kurnav, haarates endasse suure osa energiast, ükskõik kas tegemist on enda või teise emotsiooniga, kellega ühenduses oled. Ja samas võib toimuda tohutu vabanemine kui emotsiooni järel toimub valupunkti tervenemine. Mida veel märkan, on vajadus mõista. Kui on teadmatus, arusaamatus, kinnistub emotsioon ja selle energia lohiseb kaasa, oodates uut võimalust välja tulemiseks. Kui toimub mõistmine või kogemine, et on võimalik ka teisiti, emotsioon lahtub.

Kui vaadata elu emotsioonivabalt, kogemusi, kohtumisi, sündmusi, näen kui lihtsaks muutuvad asjad mis emotsiooni sees tunduvad nii raskete ja keerulistena. Näen kuidas valupunktid räägivad oma lugu, oma ammust lugu, nägemata reaalsust. Sealt sünnib reaktsioon ja vajadus end kaitsta või rünnata ja toimubki seisak. Kui sealt teadlikult läbi ei tule. On aeg hüvasti öelda emotsioonidele mis on tulnud arusaamatusest, teadmatusest, vääratest tõlgendustest ja vastu võtta emotsioonivaba elu.

Namaste.

Meeli



Viita sellele postitusele

Hoiatused

3. September 2018

Uskumused

Teiste hoiatused on mind pannud mõtlema miks selline info minuni jõuab, miks on vaja kellegil jagada oma hirme minuga või hoiatusi, kuidas ma peaksin seda vastu võtma ja mis on sõnum.
Nad kõik tulevad hoiatama, nö teadlikkust tõstma. Või vähemasti nii nad ennast väljendavad. Kui neid kuulan, siis nad ei räägi omast kogemusest vaid jagavad kellegi teise kogemust. See millest nad räägivad on täitsa hirmutav ja õudust tekitav jutt. Mis on selle jutu energia? Kas see toetab seda kes seda infot jagab ja kes seda vastu võtab? Miks see inimene seda infot jagab? Kas tal endal on sellega seonduvalt mingi emotsioon, mida ta tahab minuga või siis mulle jagada? Kas ta tunneb vastutust minu eest, minu elu, valikute ja kulgemise eest? Mis on taolise nö teadlikkuse tõstmise pluss pool?

Kus jookseb piir teadlikkuse tõstmise ning hirmu jagamise/tekitamise vahel?

Istun ja mõtlen ja vaatlen ennast kuidas mind puudutanud on taolised jagamised - märkan kuidas mu meel ja keha reageerivad sellele. Keha tõmbub krampi ja hingamine peatub, süda tõmbub kokku - need lood on õudsad ja see inimene sidus mind isiklikult selle looga, viidates, et see võib minuga ka juhtuda. Saan aru, et see on minu jaoks ebaturvaline. Minu kehas tõusetub kaitsereaktsioon - miks Sa jagad mulle sellist infot, kas ma peaksin nüüd koheselt lõpetame selle mida teen, käima hirmus ringi, lõpetama teatud inimestega suhtlemise? Maha rahunedes mõistan, et need on teiste inimeste lood kolmandatest ja sellest mida nad kuulnud on. Lähemalt neid teisi kuulates ja nendega rääkides, näen, et neil on endal seal taga emotsioon, mis lükkab neid oma hirmu ja teadmist jagama. Tegelikult see impulss seal taga on ilus, seal on hoolivust ja ka armastust. Ja samas on selle jagamise impulss hirm, vajadus, lõpetamata emotsioon.

See on tegelikult nende lugu, nende vajadus. Mitte minu lugu, minu vajadus.

Mul on usaldus. Usaldus selle vastu, et kui mul on vaja midagi teada, siis minuni jõuab see info loomulikul moel, mitte läbi teise inimese hirmu. Kui ma tunnen, et mõne inimese osas puudub mul usaldus, siis teen ma vajalikud sammud selle inimesega seonduvalt ise, mitte välise keskkonna impulsil.

Kui inimene räägib isiklikust kogemusest, räägib ta iseendast ja teeb seda "mina" vormis ja see on turvaline. Mul on võimalus valida, reageerimata, kas see info on oluline minu jaoks ja mulle abiks või mitte. Ja selle jagamisega kaasneb tänulikkus teavituse eest. Kui aga räägitakse kolmanda inimese kogemusest või kuuldust, lisades sinna emotsiooni, seostades mind puudutava infoga ja tehakse seda luba küsimata, küsimata kas ma tegelikult vajan seda infot, on see ebaturvaline ja pealetükkiv suhtlusviis. Ükskõik kui positiivne see tagamõte ka ei ole.

Mida ma pihta hakkan selle teadmisega?

Kui minus on tõusetunud emotsioon saadud informatsiooniga seonduvalt, siis parim võimalus enda ja teise mõistmiseks on sel teemal turvaliselt arutleda teise inimesega. Läbi selle tõusetub arusaam iseendast, oma reaktsioonidest ja ka teise inimese loost, miks ta sellisel moel teadlikkust tõstis.

Kui soovid turvalisest suhtlemisest veel rohkem teada ja õppida ka ise emotsioonis olles turvaliselt suhtlema, hoia silmad-kõrvad avali kuna oktoobris käivitub turvalise suhtluse intensiivpäevak looduse keskel.

Tervitustega Ecuadori mägede keskelt,

Meeli.



Viita sellele postitusele

Ecuador saatjateta

2. September 2018

Uskumused

Kuked kirevad öösiti, koerad hauguvad ja pidu just lõppes kell ... Eip, käib ikka veel (kell on 3 öösel...)

Huvitav on kogeda Ecuadori shamaanluseta ja saatjateta, Ecuadori igapäevast elu keset nö väikelinna. Jalutasin pojaga mööda kohalikke tänavaid ja vaatlesin kuidas ilu ja inetus olid käsikäes. Meeletult köitev taimestik ja mäed segamini mahavisatud prügiga. Uudishimulikud kohalikud ja räsitud hulkuvad koerad söögi otsingul. Kunstipärane pilku köitev maja, mille kõrval on kokku klopsitud uberik.

Mind tohutult kütkestavad siinsed eakad naised, nende näojooned, sügavus. Nende näojoontes on ajalugu, sügavus, lihtsus, elutarkus. Nii nagu mina uudistan neid, uudistavad kõik kohalikud mind. Naabermaja lapsed küünitasid üle aia, et meid köögiaknast näha...

Kohtusin kohalikuga kes minu üllatuseks rääkis inglise keelt ja üks tema küsimustest oli, et kas Ecuadoris on odav või kallis elada. Odav on siin siis kui oskad hispaania keelt ja tead hindadest miskit :). Kui aga valgenahaline punapea ringi uitab tänavatel, siis poes kus puuduvad hinnasildid, tõusevad hinnad huvitavatesse kõrgustesse. Aga, plusspunkte teenisin sellega, et kohalik arvas, et ma elan siin. Tähendab - ei käitu turistile kombekohaselt ja see pidavat suur asi olema.

Tajun kuidas siinses energeetikas toimub sisemine enese vastuvõtmine pimedates soppides - kogu ilu ja inetuse selge nägemine ja aktsepteerimine, valikute tegemine. Kohal olemine ja kui on aeg, siis liikumine.

Shungo (südamest südamesse),

Meeli.



Viita sellele postitusele

Ühendus

2. September 2018

Uskumused

Vaatan oma poega, kes aastaid joonistamisest eemale hoidis ja sammhaaval on joonistama hakanud. Õhtul, peale jalutuskäiku Ecuadori tänavatel, haaras ta pliiatsid ja joonistas omal initstiatiivil väga ilmekate käeliigutuste saatel nagu ekspressiivne kunstnik. Ta avastas erinevaid tehnikaid pliiatsite kasutamiseks ja ilmselgelt nautis kogu protsessi. Huvitaval kombel ta joonistas pildile ka haige mehe. Tema joonistustel ja ütlustel on tihtipeale väga sügav taust ja taju. Huviga vaatlen mis edasi toimub.

Vaatlesin teda kui jalutasime tema jaoks üdini uues keskkonnas, millist enesekindlust temast kumab igal sammul, kuidas ta analüüsib, arutleb, loob seoseid, endale asju selgitab. Vaatlen teda ja mõtlen, et ta on laps, kellele on pandud tavaühiskonna poolt aspergeri diagnoos. Ta on laps, kelle kõrval varises mingiks ajaks minu maailm kokku kuna ta ei sobitunud haridussüsteemiga. Tal peaks olema raske kohaneda ja rutiin on tema jaoks määrav, kas ta ärritub kergesti või siis mitte. Me lendasime 24+ tundi kolme erineva lennukiga, me ööbime üdini uues keskkonnas tema jaoks ja ta kohaneb igal sammul. Ta leiab, me leiame koos, midagi turvalist, midagi tuttavat igal pool. Näiteks toitumine on tema üks raske koht, kus ta on valiv ja uute maitsete proovimine iseenesest on juba suur eneseületus. Leidsime kohalikust supermarketist tooteid, mis on tuttavad Eestis müüdavale toidule ja puuvilljad-juurviljad, mis talle maitsevad. Väikestes asjades peitub turvatunne ja näen kuidas ta tunneb end turvaliselt ja kindlalt minuga, ükskõik kus me ka pole.

Märkan ka seda kuidas tal on keeruline suhestuda inimestega ja tegelikult ma ka mõistan seda. Täiskasvanutel on omad käitumisharjumused lastega, omad vajadused, soovid, nõudmised mida laps täitma peab ja ta justkui ehmatab ära, et kuidas ta nüüd olema peab. Siin, Ecuadoris ja ka reisides läbi mitme erineva riigi, õppisime kuidas tervitada ja tänada kas saksa, inglise või hispaania keeles. Ta õpib, ta on vastuvõtlik ja uudishimuga paneb praktikasse õpitut/soovitatut. Kusjuures vähem kui aasta tagasi polnud ta võimeline ühtegi asja õppima peale koolikogemust, temas tõusis agressioon, blokk millest oli raske läbi minna. Täna on see aga tema jaoks mänguline kogemus ja ta on nagu svamm.

Täna harjutasime sisetunde kuulamist ja sellele järgnemist mängulisel moel. Nimelt mängisime laevade pommitamist ja esimese mängu ajal suutis ta leida kõik kohad üles kus mul laevu polnud ja ta ei saanud kogu mängu ajal ühelegi laevale pihta. Ise väitis iga pakkumise juurde enesekindlalt, et nüüd läheb mööda. Läkski. Järgmise mängu ajal soovitasin tal mõelda, et ta saab pihta minu laevale ja tunnetada või mõelda selle peale kus on minu laevade koht paberil, kas silmad sulgedes ja visualiseerides või mõttes liikudes minu paberi juurde ja seda vaadates või hoopis tunnetades läbi keha kus on paberil minu laevad. Igal inimesel on oma moodus kuidas tema sisetunne temaga räägib. Ta katsetas erinevaid mooduseid ja osadega leidis ta mu laevad üles. Üks viis, mis teda enim kõnetas, oli silmad kinni justkui magama jäädes (nagu ta ise seda nimetas). Kui ta seda tegi, teatas ta väga selgelt ja enesekindlalt - ma tean kus su laev on, ütles tähe ja numbri ja saigi pihta. See on minu jaoks väärtus - uskumuste, eneseseadistamise (ma tean õiget vastust) ja oma sisemise häälega kooskõlas elamine. See on see mida ise praktiseerin ja tegelikult veel ka õpin igapäevaselt kuna vanu mustreid tuleb üles erinevatest kihtidest, mida ümber seadistada. Sama on ka intuitsiooniga, ütleksin, et on lausa kunst läbi käia rada teiste kuulamisest (ühiskond jms) iseenda hääle kuulamiseni, kus paljud, ka lähedased avaldavad arvamust mil moel asjad tegelikult peavad olema või panevad küsimärgi alla valikud ja otsused. Mida rohkem praktiseerida endale kindlaks jäämist, seda võimsam ja toetatum elukogemus on.

Täna olen ma uhke selle üle, et minu laps on eriline. Temas on väga paljut mida palja silmaga ei näe ja minu sihiks on toetada tema annete väljendumist ja nende rakendumist omal moel, tihtipeale vastupidiselt ühiskonna normidele ja ootustele. Kadudes ühiskonna ootuste ja normide taha, ei näinud ma enam oma last, tema andeid, seda kes ta tegelikkuses on. Nägin vaid seda kes ta oleks pidanud olema ühiskonna silmis, millised ootused temale olid. Mind väga kõnetab shamaanide lähenemisviis kus kogu kogukond vaatleb last sünnist saadik, avastab ta ande(d) ja kogu õpetus on suunatud tema annete toetamiseks ja väljendumiseks. See on põhimõte, mille omaks võtsin shamaanide eluviisidega tutvudes. See on muutunud minu üheks väärtuseks. Ecuadori esimesest reisist võtsin endaga kaasa ka uskumuse, et lastega koos saab kõike teha, nii nagu siinsed perekonnad, kelle lapsed käivad igal pool kaasas. Mälupildis on üritusel kõnet pidav shamaan, kelle sülle ja sülest maha jooksis järjepidevalt tema ca 5-6 aastane laps. Iga kord kui laps tuli, võttis ta tema hellalt põlvele ja samal ajal pidas oma kõnet edasi. Sellest õhkus nii palju soojust, vastu võtmist, normaalsust, millest ma ise olen puudust tundnud. See hetk pööras mu uskumused senisest vastupidiseks. Laps on osa minust, õigemini meievaheline ühendus on tugev, nii füüsiline kui energeetiline. Ma arvan, et see on võimsaim kingitus mida ma oma lapsele anda saan. Teadmine ja kogemine, et ta on aktsepteeritud kogu oma annete spektriga, oma individuaalsusega, oma tugevuste ja nõrkustega ja ta saab olla ühenduses minuga millal iganes ta seda vajab. Arvan, et see on ka põhjus miks tal on kerge reisida tundmatusse riiki, läbida pikki lende ja astuda tundmatusse (sõltumata talle pandud diagnoosist). Me oleme ühenduses.

Shungo (südamest südamesse).

Meeli



Viita sellele postitusele